Esiteks pean tunnistama, et väga raske oli välja valida esseid, mida analüüsida, kuna igaüks neist sisaldas just kirjutaja enda kogemusest tulenenult huvitavaid mõtteid ja vaatenurki. Tänan ka kõiki, kes jagasid viiteid põnevatele ja sisulistele materjalidele. Valisin retsenseerimiseks tekstid, mis rõhutavad punkte, mis minu essees jäid kõrvaliseks või tähelepanuta.
Erkki Pung oma essees tõdeb, et ehkki innovatsioon hariduses on möödapääsmatu, tuleb alati mõelda, kas tasub panustada tehnika viimasele sõnale või võiks pigemini kasutada testitud ja töötavaid lahendusi. Nõustun temaga selles punktis täielikult – kuigi IT-lahendused (ja ma ei räägi siin ainult haridustehnoloogiast) ei ole tõenäoliselt kunagi lõplikult valmis, on praegu olemasolevad süsteemid sageli piinlikult poolikud, läbimõtlematud ja kasutaja on ühtlasi testija rollis (mis juhib teda oma põhieesmärgist kõrvale).
Erkki keskendub edasi ühele valusale konnasilmale – tehniliste vahendite kasutamine on paljude õpetajate jaoks hirmutav väljavaade, mitte võimalus. Kuigi tänapäeva esitlustehnika on kasutuslihtsuselt enam-vähem võrdne kodumasinatega, on hirm masina tõrkumise ees see, mis sunnib jääma juba tuttavate ja äraproovitud vahendite juurde.
Enda poolt lisan, et tehnika ongi ses mõttes nagu kuri koer ja tajub kasutaja hirmu – olete kindlasti ju isegi märganud, kuidas IT-poisi saabudes tõrkuvad masinad ilma puudutamatagi taas tööle hakkavad 🙂
Erkki essee põhipaatos on kantud tema enda töös ette tulevatest probleemidest ning seega ei ole imestada ka, et tal ei ole välja pakkuda selgeid ja lihtsaid lahendusi.
Kristel Tereping keskendub haridustehnoloogi kui õpetaja abilise rollile. Ta rõhutab, et kui õpetaja peab õpetama ühiskonnas toimetulekut, on vältimatu, et selle osaks on ka hakkamasaamine tänapäevases tehnoloogiat täis keskkonnas. Kõigepealt paneb see õpetajale kohustuse olla tehnoloogiliselt pädev (teadlik IKT kasutaja), et rakendada tehnoloogiat õppijakeskse õpetamise jaoks. Kõiges selles aitab teda haridustehnoloog, kes ongi koolis õpetajate jaoks ja alles seejärel õpilaste, lastevanemate jt jaoks. Kristel toob näiteid erinevatest meetoditest, kuidas õppimist keskendada just õpieesmärkidega seotud tegevusteks (näiteks et koomiksi tegemisel eesti keele tunnis kasutatakse tehnilisi vahendeid, mis võimaldavad keskenduda keelele, mitte joonistamisoskusele).
Me kõik – nii ma ise kui ka Kristel ja Erkki leiame, et õpetamine peab olema hästi läbimõeldud ning tehnoloogilised vahendid peavad toetama sisu.

