Monthly Archives: oktoober 2013

Õpileping revisited

TeemaMida ma soovin õppida? Mis valdkond?

Kuna ma alles alustan õppimist (ja eriti veel sellist õppimist, mille põhiosa toimub veebis), siis tahan esmalt õppida, kuidas tekitada enda ümber kiiresti produktiivset õpikeskkonda ning millised on minu enda jaoks sobivad õppimismeetodid ja –vahendid. Aine seisukohalt huvitavad mind väga õpikogukonnad kui sellised. Lisan, et palju mõtlemist pakub see, kuivõrd õpikeskkonnad toetavad just pikaajaliste õppetulemuste saavutamist (st kas vidinad, mängud jm ning õppimine sotsiaalvõrgustikes toetavad teadmiste lühimälust püsimällu viimist).

EesmärgidMis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?

Püüan koguda teadmisi erisugustest õpikeskkondadest ja erinevatest õppimisviisidest. Tahan aru saada, kuidas tekitada parimaid võimalikke õpikeskkondi, et õppimise tulemuslikkust enda ja teiste jaoks suurendada.

StrateegiadKuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?

Püüan esmalt leida enesele sobivad õppimistehnikad. Hetkel tundub, et kõike on väga palju ning ma rapsin valimatult ühte ja teise suunda. Püüan leida erinevates ainetes prioriteetsed valdkonnad, seostada omandatavat materjali rohkem ennast ümbritseva reaalsusega ning leida aega reflekteerimiseks. Olen jäänud oma tegevustega teistest maha, püüan tasapisi järele jõuda. Püüan visualiseerida, kus on erinevate ainete kokkupuutepunktid ning seostada seda omaenda vajadustega. Lihtsalt huvitavad asjad, kui neid on liiga palju, muutuvad müraks. Lisaks tean nüüd, et vähemalt üks päev nädalas tuleks koolist puhata.

Vahendid/ressursidMissuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?

Enne päriselt õppima asumist arvasin, et põhiline ressurss, mis mul hetkel on olemas, on aeg. Praeguseks ma muidugi enam nii ei arva, aga pean tunnistama, et minu pere on väga toetav. Lisaks perele olen väga palju leidnud innustust kaaslastest. Haridustehnoloogia eriala õppematerjale (seoses kasutatavate avatud õppevormidega) on veebis liigagi palju saadaval, püüan neist pigem eemale hoida. Kõige nõrgem ressurss hetkel on minu arvuti, mis suuremate veebilehtede avamisel võib kokku joosta ning tehtud töö hävitada. Lisaressurss on kaasõppijad, kelle edusamme ma voolugejast näen ning kelle tegemistest innustun ja õpin. Ja raamatukogud on ikkagi imelised kohad – keskendumise koha pealt.

HindamineKuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?

Olen oma eesmärgid saavutanud, kui suudan enda jaoks leida definitsiooni mõistetele, nii et saaksin kasutada neid ilma ebaluseta hinges, tean ja tunnen endale ja teistele sobivaid õpikeskkondi (st suudan õppeeesmärgist lähtuvalt valida sobiliku keskkonna). Kui olen suutnud enesele luua parima võimaliku õpikeskkonna, leides ja kasutades sihipäraselt kursuse käigus omandatud teadmisi ja leitud tehnoloogilisi vahendeid.

RefleksioonMis minu jaoks töötas ja mis mitte? Miks? Mis on need aspektid, mille kallal pean veel vaeva nägema? Mis on minu tugevad ja nõrgad küljed? Mida ma peaksin järgmisena tegema?

Hetkel olen hädas ennastjuhtiva ja teiste poolt juhitud õppe vahel balansseerimisega – oi kui palju lihtsam on õppida see peatükk sellest õpikust selleks kuupäevaks vs arendada end oma teemal. Ma pean seda kursust enda jaoks sel semestril üheks kõige olulisematest – ning siin lööbki välja minu isiklik nõrkus – ma lükkan kõige olulisemate asjadega tegelemise aega, millal mul oleks aega süveneda – aga tavaliselt seda aega üldse ei olegi olemas. Niisiis pean leidma tasakaalu süvenemise ja ülesannete õigeaegse täitmise vahel. 

Tehnoloogiad ja standardid

Tehnoloogiad ja standardid on ilmselgelt kõige olulisem teema üldse õpetajale, kes oma kursusi ette valmistab. Minu töökaaslased-õppejõud käisid veel hoolega WebCT koolitustel, kui oli juba teada, et seda varsti enam ei kasutata, sama juhtus Blackboardiga. Seda ma enam ei mäleta, kas mõlemal korral tuli kursused jälle nullist üles ehitada, aga nurin on meeles. Tehnoloogilised vahendid, mis peaks tegema elu lihtsamaks, saavad sel viisil paljude kasutajate jaoks ise viletsuse ja mure allikaks. Seega on haridustehnoloogia osas väga oluline tehnoloogia pikk kasutusperspektiiv just nende kasutajate jaoks, kes ei ole väga altid uusi asju proovima. Juba välja töötatud kursusi tuleb niikuinii ümber teha ja kaasajastada, aga kui sellele lisandub tehniline ebakindlus, siis tekitab see lisastressi. Nagu mulle tundub, on tehnoloogilise maailma arengu üks põhimõttelisi arengu suunajaid (ja mõnes mõttes ka -pidureid) tagasiühilduvuse põhimõte. Arvutitehnoloogias on edu saatnud pigem neid arenguid, mis võimaldavad kasutada juba olemasolevat, selmet tühjalt lehelt midagi täiesti uut teha.

Seega on standardid need, mis peaks olema ühtaegu ette- ja tahapoole pööratud – ning ühtlasi toimima ka (parema sõna puudusel) jätkusuutlikkuse markerina pahaaimamatu kasutaja jaoks. Õppematerjalis oli juttu SCORM standardist ja IMS Common Cartridge spetsifikatsioonidest, mis võimaldavad andmete ristkasutust õpihaldussüsteemide vahel (sain küll aru, et võimalik siiski ainult mõnede süsteemide (teatud kindlate versioonide) vahel ning mõnikord ainult ühtpidi). Ma arvan, et uue õpihaldusvahendi valikul on kindlasti oluline silmas pidada, kas ta järgib SCORM standardit.

Veebivahendite pidev tekkimine ja kadumine on oma paratamatuses loomulik. Selleski õppematerjalis (mis pole ju väga ammu välja töötatud) on juba mitu vahendit, mida enam olemas ei ole (ja ühe teise kursuse materjalis räägitakse tõsimeelselt freimidega arvestamise olulisusest kodulehtede loomisel ja sellest, et Netscape on kõige kasutatavam brauser).

Sellepärast ma mõtlengi nüüd, et kui palju lihtsam on valida sobivaid vahendeid, kui on aimu sellest, kuhu internetimaailm teel on. Voohalduri puhul mul mingeid erilisi soove ei ole – tahan ainult, et ta oleks veebibrauseris. Google Readeri kaotus oli mulle väga ootamatu ja valus, sest olin seda kasutanud päris mitu aastat. GRi sulgudes läksin üle feedlysse (sest sinna sai ilusti kõik GRist importida) ja mulle meeldib see tegelikult isegi paremini (muidugi võib olla, et on olemas veelgi rohkem mulle sobiv voohaldur, aga ma pole otsinud, sest feedly sobib küll). Panin ühe pildi ka, mis seal kõik on. Voohaldur on omamoodi imeline vahend infokülluses surfamiseks, näiteks oma kursusekaaslaste tegemistel ei jõuaks ma küll ilma selleta silma peal hoida, feedly pakub ka ise välja huvipakkuvaid teemalehti (nt #education, on ka eesti märksõnu). Feedid saab jagada kategooriatesse, nii ei lähe erinevad teemad segamini. Loomulikult on oht uppuda infomürasse, aga siis tuleb (kui ise ei suuda, siis kõrvalise isiku abil) kõik lugemata postitused julmalt kustutada. Minu feedly on praegu selline:feedly

Oma dashboardi mul ei ole, olen mõelnud sellele, aga igal variandil on oma puudused, seega pole veel õiget leidnud. Twitteri konto on mul juba aastaid, aga sellega ei tee ma küll mitte midagi – ühe Coursera kursuse raames pean selle ilmselt peagi käsile võtma.

Järjehoidjate hoidmiseks olen senini kasutanud Google Bookmarksi, aga arvan, et küll nad sulgevad selle ka peagi, nii et tegin endale proovimiseks Deliciousi ja Diigo kontod – hetkel tundub Diigo millegipärast sümpaatsem, võib-olla sellepärast, et saab mugavalt märkmeid lisada ning vaikimisi on tegevus privaatne.

Evernote on mul olemas, aga kasutan harva, ka Pocket tundub kena, kui sellist asja vaja on, aga hetkel ma püüan hoida vaos enda omadust, mida ma nimetan rotluseks – kommet, koguda igasugu materjale igaks juhuks, ehkki tõenäosus nende lugemiseks on pea olematu.

Kuna internet on täis igasugu infot, siis on minu meelest kõige olulisem materjali struktureerimine – ükskõik, kas koguda endale miljon järjehoidjat või täistekste, on halvasti välja mõeldud struktuuri korral lihtsam uuesti Google’i poole pöörduda – materjalide hindamine ja struktureerimine liigub e-õppe avatud vormides õppija vastutusse, seega tuleks neid oskusi kindlasti ka õpetada.

Veebikonverentsidel osalemisega on mul üldse halvasti, seega need tehnoloogiad (peale Skype’i) on mulle suuresti teadmata ja tundmata, aga võtan kindlasti plaani.

Mendeley võtsin kasutusele, sest artiklid on mul senini üsna segamini, vaatan, kas see programm aitab mul siin mingit adutavat struktuuri luua.

Lugemislauaks on mul kasutuses Goodreads. Kahjuks on enamik seal olemas olevaid raamatuid ingliskeelne ilukirjandus, aga väikese pingutusega on alati võimalik ise raamat lisada. Lugejad saavad raamatuid hinnata viietärnisüsteemis ning ise arvustada (arvustused on avalikud). Samuti on võimalik lisada kommentaare, mida näeb ainult lugeja ise. Goodreads jagab ka soovitusi juba loetud raamatute põhjal, aga ka žanri järgi. Vaikimisi on igal kasutajal 4 riiulit – kõik, loetud, lugemisel ja soovin lugeda, riiuleid saab lisada ja kustutada. Oma lugemise edenemisest saab teada anda kas või lehekülje kaupa. Kuna Goodreadsi konto saab luua teiste sotsiaalmeedia kontode kaudu (FB, Twitter jms), siis on siin kerge oma sõpru leida. Sõprade lugemislauda on võimalik vaadata ning samuti võrrelda enda ja sõprade hinnanguid raamatutele. Sõpradele saab saata sõnumeid. Veel on olemas ka sektsioon Fun, kus saab mängida ja luua mänge ning uurida ja lisada tsitaate.

On veel funktsioone, mida ilmselt sobib kasutada õppetöös – näiteks on Goodreads koht, kus saab avaldada omaloodud materjali, mida teised saavad kommenteerida. Saab moodustada gruppe ning siis arutleda. Grupitegevusteks on erinevad võimalused – raamaturiiul, fotode, videote lisamine, saab luua sündmusi ja küsitlusi, arutelusid saab jaotada teemadeks. Grupiwidgeti saab lisada ka oma kodulehele.

Lisan ühe pildi oma Goodreadsi kontost (sõprade privaatsuse huvides arutluste vaatega):goodreads

P.S. Leidsin sellise postituse igasugu õppeotstarbeliste veebivahendite kohta, mida saab kasutada iGoogle’i asemel.

Teadmusjuhtimine 3.2 – “Avatud ruumi tehnoloogia” (Open Space Technology)

Valisin teadmushõive ja –loome süsteemi sobituva tehnoloogia, mis võimaldab teadmuse sotsialiseerimist ja kombineerimist. Avatud ruumi meetodi (ARM) mõtles välja Harrison Owen 1980. aastate alguses.

Kui ta avastas, et inimesed hindavad konverentsil oldud ajast kõige kasulikumaks just kohvipause, püüdis ta leida viise, kuidas saaks koosolekule lisada kohvilauaäärset sünergiat ja innustust. Oweni meelest on kõige olulisem kasutada ARMi õige eesmärgi saavutamiseks õiges situatsioonis – tehnika sobib olukordadesse, kus erineva taustaga inimesed tegelevad keeruliste (ja vastuoluliste) küsimustega, mille vastused ei ole ette teada, otsides innovatiivseid ja töötavaid lahendusi. Meetodit kasutatakse äriettevõtetes, aga ka ühiskondlike küsimustega tegelemiseks. See sobib eriti hästi suurte huvigruppidega tulemuslikult ja kiirelt töötamiseks.

Kõige olulisem on selge fookus – tuleb rääkida vaid kõige olulisemast. Esmalt tuleb defineerida, mida soovitakse saavutada (kõige parem, kui see on küsimuse vormis), eesmärk ei tohi olla liiga väike. Kuna ARM balansseerib kahel alustalal – kirg ja vastutus (passion and responsibility), peab teema olema iga osaleja jaoks isiklikult oluline. Seega peaksid osalema need ja ainult need, kellel on olemas soov ja võimalus protsesse mõjutada ja kaasa rääkida. Oluline on inimeste kohalolu (authentic presence), millel on neli etappi (1. ilmu kohale, 2. ole olemas (be present), 3. räägi tõtt ja 4. ära hoia kinni (let it all go)). See tähendab, et kellelgi ei ole kontrolli sündmuste üle, igal on vastutus vaid oma tegude eest ning lõpptulemus ei pruugi vastata ootustele.

ARMil on üsna kindel struktuur – lühikese aja jooksul (1-3 päeva) toimuvad arutelud, mille käigus tekkinud ideed, arutluskäigud, info, soovitused, järeldused ning tegevusplaanid kogutakse raportiks, mis enamasti trükitakse samas valmis ning antakse lahkuvatele osalejatele kaasa. Seejärel avalikustatakse tulemused ka mitteosalejatele, kes saavad lisada oma panuse ning jätkatakse prioritiseerimise ja elluviimisega. ARM saab toimuda kohas, kus kõik osalejad mahuvad ühte ruumi kokku (kõige parem, kui ringikujuliselt) ning (suure hulga osalejate korral) on olemas ka eraldi ruumid, kus saab töötada gruppidena. Tehniliste vahendite poolest on tarvis tahvlit, millele saab ideed kirjutada, nii et kõik näeksid. Samas on struktuuri sees inimeste käitumine vaba – inimesed jagunevad gruppideks, mis käsitlevad põhiteema erinevaid tahke ning igaüks saab tegeleda enda jaoks kõige olulisema(te) teema(de)ga.

ARMi käik:
1. teema tutvustamine (inspireeriv provokatiivsus) – kõigepealt tuleb äratada inimestes kirglikkus, positiivsed ootused.
2. sündmuste käigu kirjeldamine
3. Järgnevalt tutvustatakse nelja põhimõtet:
• Kes tuleb, ongi õige inimene (st tahab osaleda ja on pädev selleks)
• Mis juhtub on ainus asi, mis saabki juhtuda (ka siis kui korraldajad on oodanud midagi muud)
• Kui see algab, on õige aeg (meetod eeldab paindlikku ja loovat suhtumist, mitte jäika ja närvilist kinnipidamist plaanitud ajakavast)
• Kui see on läbi, siis on läbi (ei ole mõtet venitada, kui töö on juba tehtud)
KAHE JALA SEADUS: Kui osaleja leiab, et tal ei ole enam midagi anda või võtta, siis ta liigub edasi.
4. Siis tulevad inimesed ükshaaval grupi keskele, deklareerivad oma teema, kirjutavad selle paberile ning kleebivad seinatahvlile (Owen ütleb, et sel moel on kindel, et teema on just see, millesse inimene suhtub piisava kirglikkuse ja vastutustundega) – see ei tähenda, et inimene peaks olema vastava ala ekspert. Iga teemaga on seotud aeg ja koht (mis võib olla täiesti mitteametlik). Siin toimub ka esmane grupeerumine, kuna sama ideed pole mõtet mitu korda välja käia.
5. Igal osalejal on võimalik liituda mistahes teemaga ning järgmine etapp ongi grupeerumine turul (The Village Market Place). Liituda võib mitme erineval ajal töötava grupiga, aga ka mitme samaaegse grupiga.
6. Grupi töötamise käigus dokumenteeritakse grupi tegevust: pannakse kirja osalenud ning olulised mõtted, mis töö käigus tekkisid
7. Kui grupis töötamise aeg on otsas, siis kogunetakse taas kokku ning igaühel on võimalik ennast kõigi ees väljendada.
8. Samal ajal prinditakse välja töötubade materjalid ning jagatakse need AR osalenutele. Meetodi väljatöötamisest saadik on tehnoloogia arenenud nii kaugele, et printida ei ole muidugi vajalik, materjalid saab lihtsalt üles panna või siis on neid juba võimalik teha avatud keskkondades.
9. Järgneval perioodil on võimalik kõigil huvilistel materjalidega tutvuda ja edasi töötada.

Owen ütleb, et ARMi tulemused on kahepoolsed – üks on eesmärgiks seatu saavutamine, see toimub pikema aja jooksul pärast ARMi koosoleku toimumist, kuid ARMi kohene mõju on näha osalejate edasises tegevuses (advanced human performance), see tähendab, et protsessis osalenud ei vajanud enam juhtimist vaid muutusid töötajatena või töötajate grupina ennastjuhtivaks (self-manage). ARM võib olla ka õppiva organisatsiooni tööriist, selle abil saab kombineerida teadmisi, leida mentoreid, huvikaaslasi, koos õppida.

Kasutatud kirjandus:
Ülevaade
Harrison Owen oma sõnadega

Eesti keeles
Eestikeelne kirjavigadega mõistekaart

Teadmusjuhtimine 3.1

  1. Mida mõistad teadmusjuhtimise süsteemide ja tehnoloogiate all?

Teadmusjuhtimise süsteemid on viisid, kuidas organisatsioonis on võimalik teadmust teadlike meetoditega arendada, hoida ja hallata. Paljuski on teadmusjuhtimise areng sõltunud ühiskonna, organisatsioonikultuuri ja tehnoloogia arengust – mida aeg edasi, seda suuremaks muutuvad organisatsioonid ning senised teadmuse edasikandmise viisid enam nii hästi ei tööta. Töökohad eeldavad nende täitjatelt paremaid teadmisi/oskusi ning pidevat enesetäiendamist. Samuti on tehnoloogia areng loonud võimalusi teadmust ammutada, hallata ja edastada ka viisidel, mis ilma tehnoloogiata oleks rasked või võimatud.

Seega on organisatsiooni ja selle liikmete arengu huvides teadlik süsteemne tegelemine teadmusprotsessidega, oma optimaalsete teadmuskäitumiste väljaselgitamine ja juurutamine.

Teadmusjuhtimise  süsteemid:

  1. teadmushõive (kogumine) ja teadmusloome (capture and creation systems)

Toetavad  uue vaiketeadmuse või väljendatud teadmuse loomise protsessi või sünteesi eelnevatest teadmistest (organisatsiooni seest või väljastpoolt). Teadmusjuhtimise protsessid: kombineerimine (väljendatud teadmise võimendamine)  ja sotsialiseerimine (uue vaiketeadmuse loomine ühistegevuses).

Teadmushõive protsessid:

    • andmete eeltöötlemine – puhastamine, kombineerimine, osadeks jaotamine, transformeerimine ja normeerimine.
    • teadmiste hankimine – andmekaeve (data mining) tehnoloogiad
          • kasulike mustrite avastamine suurtest andmehulkadest
          •  andmete muutmine kasulikeks teadmisteks
          • prognoosiv (predictive) ja kirjeldav (descriptive) analüüs
          • veebi andmekaeve võib jaotada kolmeks:
            • veebi struktuuri andmekaeve – kategooriate loomiseks
            • veebi kasutamise andmekaeve – kasutaja käitumismustrid
            • veebi sisuandmekaeve – veebi sisust uue teadmuse loomine
    • järelanalüüs – tulemuste hindamine, teadmiste rakendamine

Teadmushõive tehnoloogiad:

  • Story-telling
  • Mõistekaart (concept map) – teadmiste modelleerimine ehk teadmuse struktureerimine ja mõistetevaheliste tähendusseoste esile toomine. Novak (1972)
  1. teadmuse jagamine (knowledge sharing systems)

Väljendatud teadmuse või vaiketeadmuse edastamine teistele isikutele (teadmusrepositooriumid).

Teadmusjagamise süsteemid:

  • kasulikud õppetunnid (lessons learned) – süstematiseeritud juhtumi aruanded, hoiatussüsteemid, parimad kogemused, kasulikud õppetunnid
  • teadmiste lokaatorsüsteemid (expertise locator systems)
  • organisatsiooni mälu (organizational/corporate memory)
  • praktikakogukonnad – eelkõige vaiketeadmiste jagamiseks (tegevusvaldkond, kogukond, tegevus, eesmärgid, ressursid)
    • arenguetapid: potentsiaal, ühendamine, aktiivne tegevus, hajumine, mälestus
    • kogukondlik õppimine – õppimise situatiivsus (experience-based learning), vaiketeadmus (õpitakse matkides), kaudne osalus (passiivse osaluse võimalus)
  1. teadmuse rakendamine (knowledge application systems)

Toetavad protsesse, kus teatud isikud rakendavad teiste inimeste  teadmisi, ilma neid ise omandamata.

·        Ekspertsüsteemid – teadmussüsteem jäljendab inimeksperdi otsustusprotsessi ja “vestleb” kasutajaga sellise eksperdi kombel

o       teadmusbaas (the knowledge base) – valdkondlikud faktid, seosed ja heuristika + teadmuse taasesitusviisid (kui… siis… )

§         produktsioonisüsteemid (production)

§         semantilised võrgud

§         freimid (raamistik, struktuur, põhikava)

o       tööruum (the work space)

o       kontrollstruktuur (the control structure)

o       kasutajaliides (the interface)

o       ekspert –> järeldusahelad ja reeglid (erialaprobleemi lahendusmeetodid) –> teadmussüsteemi teadmusinsener –> prototüüp –> faasideks jagamine –> eesmärkide täpsustamine –> mõisteline ja talitlusanalüüs –> lõplik süsteem

o       pindteadmus (välisel vaatlusel saadud) ja süvateadmus (terviktalitlus)

·        Otsuste vastuvõtmise süsteemid

·        Nõuandvad süsteemid

·        Vigade diagnoosimise süsteemid

·        Tehnoabisüsteemid

Teadmusjuhtimise tehnoloogiad – infotehnoloogiaid, mis soodustavad teadmusjuhtimist.

  1. Kuidas on teadmusjuhtimise protsessid, süsteemid, mehhanismid ja tehnoloogiad omavahel seotud?

Teadmusjuhtimise protsessid on protsessid, mis organisatsioonis teadmusega toimuvad. Protsessid on seotud süsteemidega, mille abil protsesse hallatakse. Süsteemse lähenemise aluseks on sobiva(te) mehhanismi(de) ja/või tehnoloogia(te) valik, mille kaudu saab teadmust organisatsiooni eesmärke silmas pidades kõige optimaalsemalt juhtida.

Pilditöötlus Paint.NET programmi abil

Ilmselt on tegemist minu kõige vaevalisema koolitööga siiamaani.

Kuna fotondus on mulle täiesti tume maa ning fototöötlus eriti, siis palun arvestada, et ma vähemalt pingutasin 🙂 Millegipärast jäi mulle loengus mulje, et pole see pilditöötlus nii hirmus midagi. Vale puha! Käesolev katsetus on minu kolmas ja paremaks enam ei lähe.

Katsetuseks valisin Taevaskojas tehtud pildi, mille tegemisest on möödas juba hea mitu aastat. Foto originaal on selline:

IMG_3072

Pilt tundus alguses mulle just selline, millele saab igasugu tonaalsust lisada ja paremaks muuta, aga pärast pusimist selgus, et paremaks ma seda ei tee – pigem muutusime kogemata näost lillaks või puud kollaseks vms nii et lõpuks jäi nii, nagu alguses oli. Kustutasin pildilt imeliku asjanduse vasakult servast ning koti.

Hitchcockiliku atmosfääri jaoks lisasin pildile Steve Garvie pildistatud linnu (originaal on siin) teisel kihil. Teksti lisamise unustasin, proovin selle hiljem juurde panna 😦 Linnu puhtaksnokkimine oli ka Magic Wandi abil üsnagi vaevarikas ning lõpuks tegin hulganisti käsitööd, mis ilmselt paistab üsna kohutavalt silma. Lind on valet tooni, aga jällegi – paremaks ei suutnud teha, küll aga hullemaks.

Lõpptulemus on selline:

1000 px_toodeldud_rohkem_IMG_3072

Lõpptulemusena võin öelda, et pean veel palju-palju katsetama, et vähegi normaalset tulemust saavutada.

Link materjalidele

Personaalsed õpikeskkonnad

Personaalsed õpikeskkonnad on uus lähenemine tehnoloogia kasutamisele õpiolukorras, metoodika, milles õppimisprotsessi juhib õpilane. „Personaalse keskkonna loomisega kaasneb kontroll oma keskkonna ja õppeprotsessi üle, vastutuse võtmine oma õppimise eest.“ (Tiigriraamat).

Õppijad ei ole ühesugused, lisaks sellele, et õppimise viisid ja mentaalsed protsessid on isesugused, erinevad ka eelteadmised ja huvi teema vastu, motivatsiooni tekitamise ja hoidmise viisid, ehk siis kõik see, mis muudab õppimise edukaks. Olen veendunud, et eduka õppimise aluseks on enese kui õppija teadvustamine ja ennastjuhtiv käitumine õppeprotsessis.

Elus toimub õppimine sageli häda sunnil, mingit silmaganähtavat eesmärki saavutada püüdes ning teadmisi kogume katse-eksituse meetodil enamasti juba olemasolevasse struktuuri lisaks (Siemens ütleb: “topping up what we know”).

Formaalse õppimise käigus on paratamatu, et sageli pole õpilasel sobivat taustsüsteemi (või oskust omandatavat struktuuri paigutada) või siis jääb talle segaseks, milleks just parasjagu õpitavat vaja on (enese vajadustega seostamine), ja eksimiseks aega ja ruumi ei ole. Sellega seoses tõuseb kognitiivne ärevus ning õppimisest saab sooritussport, milles võidavad vastupidavamad (ja targemad).

Ideaalsetes tingimustes võib personaalse õpikeskkonna loomine aidata defineerida õpilasel ennast õppijana (sobilike vahendite valik), sundida piiritlema oma huvisid, defineerima eesmärke ja võtma vastutust, võimaldab leida mõttekaaslasi (sotsiaalne mõõt) ja olla loominguline – kõike seda samamoodi vajaduse sunnil nagu päriseluski.

Niisiis tundub mulle loomulik, et „õpitegevuste täielik planeerimine ja struktureerimine õppija jaoks õpetaja poolt on mõeldamatu“ (Tiigriraamat). Ometi paljud õpisüsteemid vähemalt proovivad seda teha ning õpilased läbivad need kursused enamasti edukalt (kui ka juhtub nii, et sealt edaspidiseks midagi kaasa ei võta pärast eksami sooritamist). Nõudmised on paigas, ülesanded ette antud (õpetaja -> õpik/õpihaldussüsteem -> test -> hinne) ning pärast võib kõik unustada (näiteks sobib matemaatikakonspektide sümboolne põletamine pärast lõpueksamit J). See tähendab, kui õpilane ei suuda hetkel aduda õppeaine vajalikkust, siis saab ta selle läbitud minimaalse vaimse pingutusega, seda oma teadmiste struktuuri tegelikult haakimata. Kui hiljem mingil põhjusel tekib huvi, pole enam materjale ning kõike tuleb otsast alustada.

Personaalse õpikeskkonna kese on õppija ise ning õpikeskkond kujundatakse vastavuses õppija eesmärkide ja vajadustega. Oluline on vastata õppija õpikeskkonnaga seotud ootustele – õpilasel on olemas mentaalsed mudelid, ettekujutused, mismoodi õppimine toimub. Kui õppetegevus ja –vahendid erinevad õppija ootustest olulisel määral, on reaalse õpisituatsiooni tekkimine palju keerulisem ning vajab lisamotiveerimist või -põhjendusi. Õppija kaasamine õpisituatsiooni loomisse ning modifitseerimisse aitab õppijal tajuda end õppeprotsessi juhina ning õppeprotsessi kui tervikut. Sinna hulka kuulub ka võimalus keskkonna kohandada vastavalt enda vajadustele ning õpitegevuste organiseerimine. Sellest lähtuvalt on sisemise sunnita (pindmine) õppimine sedasorti vabades keskkondades palju raskem.

„(K)onstruktivistlikes õpikeskkondades on oluline, et õpikeskkond võimaldaks luua uusi tähendusi, suhelda ja töötada koos teiste õppijatega, jagada informatsiooni, saavutada ühtekuuluvustunne, kehtestada koostööks vajalikke reegleid ja võtta omaks uusi rolle“ (Tiigriraamat). Loengute ja kinniste õpikeskkondade puhul jääb kaaslastega suhtlemine niikuinii piiratuks – kas on selleks õppejõu poolt määratud aeg/koht või toimub see juhuslikult (Eesti kontekstis siis ka pigem üksteist tundvate õppijate vahel). Ka õppimine jääb õpetaja ja õppija vahele (halvemal juhul on see lihtsalt õpetaja=hinde jaoks õppimine).

Suur osa õppimisprotsessist toimub kommunikatsioonis ning avatud õpikeskkondades vahetub üks-ühele kommunikatsiooni välja üks-paljudele. Materjalide avalikkus lisab eneseväljendusele sotsiaalse kontrolli aspekti.

Personaalsed õpikeskkonnad on võimalikuks teinud nn sotsiaalne revolutsioon internetis – väheste loodud info kasutamise asemel on veeb nüüd tööriist info kogumiseks, kombineerimiseks, loomiseks ja jagamiseks. Ühtlasi peegeldab see nõnda õppija isiksust, tema eelistusi, huvisid ja teadmisi. Erinevad vaatenurgad, mida pakuvad kaasõppijad, võimaldavad käsitleda probleeme mitmetahulisemalt.

Personaalse õpikeskkonna loojana on initsiatiiv igal juhul õppija käes ning olemasolevad õpikeskkonnad ja õppevahendid on „tööriistakast“, mille abil tema oma teadmist omandab ja loob. Keskkonna organiseerimise kaudu ta ühtlasi juba kujundab oma teadmisi. Lisandub veel kuulumine õpikogukondadesse ja sotsiaalsetesse võrgustikkudesse.

Lugesin läbi mõned väljapakutud artiklid, aga päriselt selgeks ei saanud, missugused täpselt võiksid olla eduka õppimise personaalsed keskkonnad, missugust tehnoloogiat on vaja, mis töötab paremini. Selge on, et inimesed lähtuvad oma isiklikest vajadustest ja kombineerivad – samas nõuab see teadlikkust erinevatest vahenditest ning nende oma vajadustele vastavaks konfigureerimise oskust. Arvan, et enamik inimesi siiski ei proovi läbi mitmeid vahendeid, pigem jäädakse esimese (või teise) valiku juurde ning siis kiristatakse vaikselt hambaid, kui see ei vasta tegelikule vajadusele.

Oluline aspekt personaalse õpikeskkonna juures on eneserefleksioon. Keskkond soodustab mõtisklemist oma personaalse õpitee üle (mida ja milleks – personaalne teadmiste väli; kuidas – e-õpioskused sh ajahaldus). Ka õpetamise juures suureneb õpioskuste õpetamise osatähtsus (iseseisva õppija kujundamine) ja spetsiifilisemalt just e-õppes tähtsustuvate oskustega tegelemine (allikakriitika, autoriõigused). Nende oskuste puudulikkus võib tähendada aga suuremat segadust ning raskemat õpiprotsessi kui formaalses õppes.

Tehnoloogia ja kasutaja areng on vastastikuses sõltuvuses ning veeb kui keskkond pidevas muutumises. Nii on inimesed, kes kujundavad oma personaalset õpikeskkonda just need, kes teavad pisut paremini, missugune see keskkond peaks olema ning õppevahendite areng toimub samm-sammult.