Monthly Archives: detsember 2013

Helitöötlus

siin on minu helifailid.

Töö tegin Audacity programmis. Lugesin sisse, lisasin eriefekte ja muusika. Ühtlasi leidsin ka palju infot mikrofonimüra kohta, kaasa arvatud tõdemus, et seda ei õnnestugi mõnikord parandada muudmoodi kui juhtmevaba mikrofoni kasutades.

Advertisements

Videoülesanne

Kui ma õigesti mäletan, siis pidime koduülesandeks tegema oma “Õpikeskkondade ja õpivõrgustike” video töötluse. Meie video lõikas kokku Kaisa ning see on .mp4-formaadis. Minu arvuti seda formaati igatahes ei tunnistanud. Mis siis muud jäigi mul üle, kui katsetada millegi muuga. Nii et proudly presented:

Siin on siis kasutatud minu isikliku tehnikapargi imelisi võimalusi. Fotoaparaat aastast 2007 teeb sellist videot. Windows Movie Maker 5.1 annab sellised lisavõimalused pildi töötlemiseks. Videole lisasin algus- ja lõputiitrid, muusika ja natuke ka nakitsesin pilti – peab tunnistama, et värvilahendused on enamasti siiski fotoka ja teleka omavahelisest koostööst. Salvestusformaat on “kõrge kvaliteediga video (väike)” – selle valiku poole kallutas mind muidugi minu irooniast pakatav iseloom. Parameetrid siis wmv, ja 320 x 240 pikslit.

Sotsiaalne meedia õpikeskkonnana

http://opikeskkonnad.wordpress.com/2013/09/23/ii-teema-opihaldussusteemid-ja-sotsiaalne-meedia-opikeskkonnana/

Digitaalne kirjaoskus kui üks 21. sajandi võtmepädevustest sisaldab endas virtuaalsetes sotsiaalsetes keskkondades toimetulekut. Käitumisoskused, info otsimise ja edastamise oskused veebis kuuluvad inimese põhioskuste hulka. Kõike seda rakendatakse (ja rakendamise käigus ka õpitakse) põhiliselt läbi sotsiaalmeedia kanalite.

Dan Sutch väidab, et õppimise all mõeldakse järjest enam info mõtestamist (making sense of information) ja teadmise loomist (creating knowledge). Sotsiaalne meedia pakub selleks võimalusi tänu avatud ligipääsule ja ühistele sisuloomise võimalustele.

Klassikalised õpihaldussüsteemid soosivad pigem sellist õppimist, kus õppijale antakse infot kinnises süsteemis, samas avatud õppesüsteemide korral õppija taotleb ja otsib infot, mis vastab tema vajadustele. Suletud õpihaldussüsteemid püüdlevad täiuslikkusele just süsteemina – õppija on selles passiivses rollis.Avatud keskkondade „tööriistakastist“ valib õppija ise ise endale vajaliku ning ebaolulise ja –huvitava jätab kõrvale, olles nõnda aktiivselt oma õppeprotsessi kujundaja ja juhtija.

Minu isiklik kogemus virtuaalsete õpikeskkondadega ulatub juba üsna kaugesse minevikku. Mõne õpihaldussüsteemiga olen tuttav õppija poole pealt, üht õppeinfosüsteemi tunnen õppija teist õppekorraldaja, kolmandat lapsevanema poole pealt. Kindlasti on virtuaalsed õpikeskkonnad muutnud kasutaja elu mõnest küljest lihtsamaks (sel aastal otsis üks üliõpilaskorporatsioon endale uusi ohvreid reklaamplakatiga „Ikka veel loed? Tule tee elu huvitavaks!“), sest kogu info õppimise kohta on veebis kättesaadav, õppematerjalid on samuti veebis olemas. Samas on süsteemid keerulised ning nende kasutamist tuleb õppida. (Tallinna Ülikooli ÕIS on minu jaoks endiselt segadus kuubis, aga seda tõenäoliselt sellepärast, et mul on ettekujutus, missugune üks ÕIS peab olema ning TLÜ oma sellele ei vasta).

Siit tulenebki sotsiaalse meedia keskkondade õppimiseks ja õpetamiseks kasutamise keerukus, sest muuta tuleb kasutajate olemasolevaid mentaalseid mudeleid, ehk siis neid arusaamu, mis ja milleks sotsiaalne meedia on mõeldud. Blogide ja wikide kasutamine õppimiseks on ehk loomulikum, kui võtame aluseks hariduse kui teadmuse loomise kontseptsiooni – on ju need mõlemad ka haridusvaldkonda kõrvale jättes eneseväljenduse vahendiks.

Sotsiaalse suhtlemise kohad ja sotsiaalsed võrgustikud – Skype, Facebook jm on omandanud nii palju konnotatsioone (meelelahutus, sõbrad, ka pealiskaudsus jm), et hariduse aspekti sinna lisamine tundub vägivaldse aktina. Seega peab kasutaja kõigepealt aktsepteerima seda õpikeskkonnana ja ennast õppijana. Samuti on inimeste piirid privaatse ja professionaalse sfääri segunemise osas erineval kaugusel – on inimesi, kelle jaoks on liigne avalikustatus tõsine probleem. Kui nendest piirangutest üle saadud on sotsiaalvõrgustikud väga head õpikeskkonnad: need on piisavalt avatud ja võimaldavad ühist sisuloomist (shared creation of content). Formaalse õppimise puhul on oluline vahetegemine institutsioonipõhisel ja huvipõhisel (peer to peer) õpe – kas toimib ülevalt alla või üksteiselt õppimise mudel. Ja enda seisukohalt ei ole ma üldse kindel kumba varianti eelistada – kogu konstruktiivsete ja muude kaasaegsete õpikäsitluste valgel tunnen ma ikka veel, et jalgratta leiutamine (eriti selleks internetist materjali otsides) on sageli liiga valulik ja aeganõudev ning „valmis“ kursus palju mõnusam.

Kasutatud kirjandus
Toolkit Reach Out
WISE Debate: How effective is learning through social media?
Tiigrihüpe: haridustehnoloogia käsiraamat

Õpikeskkonnad

http://opikeskkonnad.wordpress.com/2013/09/08/i-teema-opikeskkonnad/

Õpikeskkond on keskkond, kus toimub õppimine.

Sellisest laiast definitsioonist lähtudes oleks põhimõtteliselt iga keskkond õpikeskkond (kui hommikul astud kõnniteel jääle ja libastud – võid õnne (või õnnetuse) korral omandada igasugu teadmisi füüsikast kuni anatoomiani) – aga enamasti peetakse õpikeskkonnaks siiski keskkonda, mis on spetsiaalselt õppeprotsessi jaoks loodud ja sellise keskkonnana tajutud. Tiigriraamatus räägitakse õppija ootustest seoses õpikeskkonnaga ning väidetakse, et inimese ootused õpikeskkonnale määravad ära selle, kuidas ta seda tajub ja seal käitub ning järeldatakse, et eduka õppimisprotsessi aluseks on see, kui õpilane on ise oma õpikeskkonna loomisesse kaasatud.

Sellest kontseptsioonist lähtuvalt (ja võttes arvesse ka isiksuseteooriaid) tekib küsimus, kuivõrd palju edukam võiks olla õppimine haridussüsteemis, kui lähtutaks ainult õppijate vajadustest, mitte institutsionaalsest tavast. Ja siit omakorda tuleneb küsimus, kui palju üldse saab sellega arvestada, sest juba väikestes gruppides on palju individuaalseid soove (meenub kõnekäänd: kus kaks eestlast, seal kolm arvamust) ning kuidas neid tahtmisi välja selgitada – on ju inimese enda soovidki tihti vastandlikud ning pikaajaliste vajaduste rahuldamise asemel keskenduvad lühiajalisele.

Õpikeskkonna loomisel ja valikul olulisi õppijaga seotud parameetreid on palju, sh näiteks õpistiil ja -harjumused, motivatsiooni tase, vajadused, samuti õppijate asukoht ja reaalne ajahulk, mille nad saavad/kavatsevad õppimisele kulutada. Vähemasti neist lähtuvalt (ehkki pigem pöördjärjestuses) olen mina oma õppimisi valinud, ilmselt siis teisedki. Efektiivse õpikeskkonna looja ilmselt arvestabki kõigi või vähemalt enamikuga neist.

Õpikeskkonnad jagunevad kolmeks:

  • füüsilised,
  • virtuaalsed
  • hübriidkeskkonnad.

Keskkonna füüsilisest aspektist ei saa me end muidugi kuidagi lahutada, aga füüsiline õpikeskkond tähendab õppimisprotsessi toimumist kindlas aja- ja ruumipunktis. Füüsiline õpikeskkond annab hea võimaluse kogemuslikuks õppimiseks, ühistegevuseks, oma käega tegemiseks – mis on enamikus õppeprotsessides kõige tähtsam osa. Füüsiline õpikeskkond on ka nt kodus see koht, kus me tunneme ennast õppides hästi.

Virtuaalsed õpikeskkonnad on Dillenburgi, Schneideri ja Synteta järgi

  • organiseeritud infokeskkonnad
  • sotsiaalsed ruumid, kus toimub õppeeesmärgiline suhtlemine (educational interaction)
  • keskkond on eksplitsiitne (väljendab oma olemust)
  • õpilased konstrueerivad oma õpikeskkonna virtuaalses ruumis
  • integreerivad heterogeenseid tehnoloogiaid ja pedagoogilisi lähenemisi
  • sageli osaliselt kattuvad füüsilise keskkonnaga

Tegelikkuses mõistame me virtuaalse õpikeskkonnana enamasti ikkagi sedasama suletud õpihaldussüsteemi, kus tuleb klikata ühele lingile teise järel, lugeda, sooritada ülesanne, lugeda, teha test, lugeda jne kuni lõpmatuseni. Õppija initsiatiiv pärssub siin päris kiiresti ja omast kogemusest pean ütlema, et õpitut hiljem meenutades (materjalid on ju samuti kursusega koos igavikku kadunud) tulevad meelde vaid pudemed õpitust – etteantud struktuuri (kui see ei ühti õppija mõttestruktuuridega) kadumisel kaovad ka juba omandatuna tundunud teadmised (kui neid igapäevaselt ei rakendata).

Olen nõus, et avatud süsteemid aitavad õppijal konstrueerida isiklikku õpikeskkonda. Kui õppija muudab õpikeskkonna enda omaks ja leiab sobilikke vahendeid selle haldamiseks, siis muutub õpikeskkond õpiprotsessi toetajaks – näiteks refleksiooniprotsesside toetajana, isiklike õppematerjalide koguna, õpiprotsessi väljundina.

Avatud keskkondade (ja üldse interneti kui õpikeskkonna) probleemiks on sageli materjali sisse uppumise oht. Kinnistes süsteemides on õppematerjalid alati piiratud ja kontrollitud (kvaliteetsed), internetti mööda hulkudes peab alati töötama sisemine kvaliteedikontroll.

Tund aega arvuti kaudu õppimist nõuab minult palju suuremat enesekontrolli, keskendumist ja pingutust, kui tund raamatukogus – seal istun laua taha ja loen peatüki või kaks, kargamata vahepeal püsti, et mõne sõna tähendust vaadata või viite kaudu teise artikli või raamatu lugemisele asumata. Seal tundub see loomulik, veebis veel mitte.