Category Archives: Haridustehnoloogiline nõustamine

Haridustehnoloogilise nõustamise 2. kodutöö (retsensioonid)

Esiteks pean tunnistama, et väga raske oli välja valida esseid, mida analüüsida, kuna igaüks neist sisaldas just kirjutaja enda kogemusest tulenenult huvitavaid mõtteid ja vaatenurki. Tänan ka kõiki, kes jagasid viiteid põnevatele ja sisulistele materjalidele. Valisin retsenseerimiseks tekstid, mis rõhutavad punkte, mis minu essees jäid kõrvaliseks või tähelepanuta.

Erkki Pung oma essees tõdeb, et ehkki innovatsioon hariduses on möödapääsmatu, tuleb alati mõelda, kas tasub panustada tehnika viimasele sõnale või võiks pigemini kasutada testitud ja töötavaid lahendusi. Nõustun temaga selles punktis täielikult – kuigi IT-lahendused (ja ma ei räägi siin ainult haridustehnoloogiast) ei ole tõenäoliselt kunagi lõplikult valmis, on praegu olemasolevad süsteemid sageli piinlikult poolikud, läbimõtlematud ja kasutaja on ühtlasi testija rollis (mis juhib teda oma põhieesmärgist kõrvale).

Erkki keskendub edasi ühele valusale konnasilmale – tehniliste vahendite kasutamine on paljude õpetajate jaoks hirmutav väljavaade, mitte võimalus. Kuigi tänapäeva esitlustehnika on kasutuslihtsuselt enam-vähem võrdne kodumasinatega, on hirm masina tõrkumise ees see, mis sunnib jääma juba tuttavate ja äraproovitud vahendite juurde.

Enda poolt lisan, et tehnika ongi ses mõttes nagu kuri koer ja tajub kasutaja hirmu – olete kindlasti ju isegi märganud, kuidas IT-poisi saabudes tõrkuvad masinad ilma puudutamatagi taas tööle hakkavad 🙂

Erkki essee põhipaatos on kantud tema enda töös ette tulevatest probleemidest ning seega ei ole imestada ka, et tal ei ole välja pakkuda selgeid ja lihtsaid lahendusi.

Kristel Tereping keskendub haridustehnoloogi kui õpetaja abilise rollile. Ta rõhutab, et kui õpetaja peab õpetama ühiskonnas toimetulekut, on vältimatu, et selle osaks on ka hakkamasaamine tänapäevases tehnoloogiat täis keskkonnas. Kõigepealt paneb see õpetajale kohustuse olla tehnoloogiliselt pädev (teadlik IKT kasutaja), et rakendada tehnoloogiat õppijakeskse õpetamise jaoks. Kõiges selles aitab teda haridustehnoloog, kes ongi koolis õpetajate jaoks ja alles seejärel õpilaste, lastevanemate jt jaoks. Kristel toob näiteid erinevatest meetoditest, kuidas õppimist keskendada just õpieesmärkidega seotud tegevusteks (näiteks et koomiksi tegemisel eesti keele tunnis kasutatakse tehnilisi vahendeid, mis võimaldavad keskenduda keelele, mitte joonistamisoskusele).

Me kõik – nii ma ise kui ka Kristel ja Erkki leiame, et õpetamine peab olema hästi läbimõeldud ning tehnoloogilised vahendid peavad toetama sisu.

Essee haridustehnoloogia vajalikkusest ja haridustehnoloogiliste võimaluste rakendamisest õppetöös

Meie ümber on igapäevaselt järjest rohkem digitaliseeruv ühiskond, aina enam on nutikas tehnika osaline enamikes meie toimingutes ning teeb paljutki meie eest ära. Mõnedki olukorrad, mis varem nõudsid inimestevahelist suhtlemist, jäävad täna inimese ja masina vahele või vähemalt arvuti poolt vahendatuks. Ilmselt oleks vastuvoolu ujumine mõelda, et klassiruum peaks jääma puhtaks ja tehnikavabaks, samamoodi kui ikka veel arvata, et õpetamine saab toimuda vaid suhtlemisel kõiketeadva õpetaja ja „tühja anuma“ vahel.  Seega – kui tehniseerub ühiskond, peab digitaliseeruma ka õpetamine.

Kuigi tehnika muudab igapäevaelu paremaks ja mugavamaks, on viimased kakskümmend aastat näidanud, et õpetamis- ja õppimisprotsessi puhul ei pruugi tehnilised abivahendid õpitava omandamist lihtsamaks muuta. Siin tulebki appi haridustehnoloogia.

Mart Laanpere definitsiooni järgi on haridustehnoloogia pedagoogilise uurimis- ja arendus-tegevuse valdkond, mille aluseks on õppimise, õpetamise ja tehnoloogia vaheliste seoste ning uute õpikeskkondade terviklik käsitlemine. See tähendab, et tehniliste vahendite väljatöötamisel lähtutakse õppimis- ja õpetamisteooriatest ning hinnatakse kas ja kuivõrd loodud vahend/meetod toetab õppijat õppimisprotsessis ning kas need õpetavad ikka seda, mis on ette nähtud.

Nõnda on haridustehnoloog inimene, kes teab mõnda õppimisest ja õpetamisest ning kuidas tehnoloogiliste vahenditega saab õppimist toetada. Siit lähtudes võib kuuluda haridustehnoloogi tegevuste hulka e-õppe ja IKT tehnoloogiate kujundamine ja väljatöötamine (uuringud ja rakendused), e-õppe vahendite tutvustamine ja nende kasutamise tehniline toestamine ja õppeprotsessis osalejate nõustamine (rakendamine reaalses õppetegevuses), õppekeskkonna vormimine ja täiustamine, vastavus seadusandlusele (arendustöö)  ning tehnoloogiliste arengute jälgimine ning tehnoloogilise (sh tarkvaralise) baasi hooldamine ja arendamine. Siin on välja toodud vaid haridustehnoloogi võimalikud tegevussuunad kõige laiemalt ja kindlasti mitte ammendavalt. Iga haridustehnoloog ei jõua nagunii kõigega tegeleda.

Kai Pata sõnul on haridustehnoloogia uurimisvaldkonnaks tehnoloogia niivõrd, kui see avaldab mõju õppimisprotsessile – õppematerjalide edastamisele, suhtlemise toetamisele, tagasisidele ja hindamise võimaldamisele. Seega on haridustehnoloogil alati vaja mõelda, kas õpikeskkond, mida ta kujundab, toetab õppimist, kas õpitehnilised vahendid, mida kasutatakse (nt multimeedia-, audio-video vahendid), õpihaldussüsteemid, nutitelefonide ja tahvelarvutite rakendused jms täidavad oma (õppe)eesmärke, mitte ei sega õppimist.

Haridustehnoloogiliste vahendite kasutamine on avardanud õppimisvõimalusi ning elukestva õppe kontseptsiooni oleks ilma e-õppe võimalusteta palju raskem ellu viia. E-õppe keskkonnad võimaldavad asünkroonset ja distantsõpet, mis võimaldab õppida ajalist ja ruumilist distantsi ületades – ka ma ise ei oleks kunagi tulnud õppima Tallinna Ülikooli, kui peaksin koolis käima standardselt esmaspäevast reedeni. E-õppe vahendite kasutamine on praeguseks orgaaniline osa formaalsetest õpingutest (ei ole vist ühtki õppekava, mis ei sisaldaks juba IKT pädevuste omandamist), kuid aina enam ja enam on e-õpe levinud ka mitteformaalses õppes – huviõpe, erialane täiendamine, osalemine e-kursustel, ka näiteks isemoodustuvad vabatahtlikud (e-)õpivõrgustikud ühiste huvide ja eesmärkide alusel, kus sageli on õppijaid kogu maailmast. Rääkimata informaalsest enesetäiendusest, mida me kõik iga päev interneti kaudu viljeleme – mõnele kindlale probleemidele lahendusi otsides võib aina rohkem sattuda õpiobjektidele (nt õpiobjektide repositooriumis või Youtube’is), lahendada enesekontrolliks liiklusteste, teha eesti keele harjutusi jne.

Haridustehnoloogiliste arenduste ja rakenduste taustal on alati olnud mootoriks tehnoloogiline areng – võimsamaks muutuvad arvutid võimaldavad järjest andmemahukamate õpiobjektide (nt simulatsioonide) ehitamist ja kasutamist, interneti laiema levikuga (ning eriti Web 2.0 tulekuga) kinnistub muutunud õppimise käsitlus – vastutus õppimisprotsessis liigub järjest enam õppijale, kes ise valib, mida ja millal ta õpib (siit lähtuvad muidugi küsimused internetilehtede sisu kvaliteedi osas jne). Selge on, et formaalses õppes toimuvad need muutused aeglasemalt ja läbimõeldumalt, aga suundumist rakenduslikuma õppe ja õppimise individualiseerimise suunas on näha küll.

Kasutatud allikad:

Haridustehnoloogilise nõustamise loengukonspekt ja materjalid

Kai Pata. Haridustehnoloogia uurimissuunad. 1. loengu konspekt. Loetud 26.09.2013 aadressil http://www.tlu.ee/~kpata/haridustehnoloogiaTLU/loeng1.pdf