Category Archives: Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud

IFI7052 Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud on Tallinna Ülikooli Informaatika Instituudi kursus, mille eesmärgiks on tutvustada erinevate õpikeskkondade ja võrgustike loomise, kasutamise ja haldamise võimalusi ning võimaldada vajalike teadmiste ja praktiliste oskuste omandamist õpikeskkondade ja võrgustike efektiivseks loomiseks ja haldamiseks. Kursuse koduleht on http://opikeskkonnad.wordpress.com/

Sotsiaalne meedia õpikeskkonnana

http://opikeskkonnad.wordpress.com/2013/09/23/ii-teema-opihaldussusteemid-ja-sotsiaalne-meedia-opikeskkonnana/

Digitaalne kirjaoskus kui üks 21. sajandi võtmepädevustest sisaldab endas virtuaalsetes sotsiaalsetes keskkondades toimetulekut. Käitumisoskused, info otsimise ja edastamise oskused veebis kuuluvad inimese põhioskuste hulka. Kõike seda rakendatakse (ja rakendamise käigus ka õpitakse) põhiliselt läbi sotsiaalmeedia kanalite.

Dan Sutch väidab, et õppimise all mõeldakse järjest enam info mõtestamist (making sense of information) ja teadmise loomist (creating knowledge). Sotsiaalne meedia pakub selleks võimalusi tänu avatud ligipääsule ja ühistele sisuloomise võimalustele.

Klassikalised õpihaldussüsteemid soosivad pigem sellist õppimist, kus õppijale antakse infot kinnises süsteemis, samas avatud õppesüsteemide korral õppija taotleb ja otsib infot, mis vastab tema vajadustele. Suletud õpihaldussüsteemid püüdlevad täiuslikkusele just süsteemina – õppija on selles passiivses rollis.Avatud keskkondade „tööriistakastist“ valib õppija ise ise endale vajaliku ning ebaolulise ja –huvitava jätab kõrvale, olles nõnda aktiivselt oma õppeprotsessi kujundaja ja juhtija.

Minu isiklik kogemus virtuaalsete õpikeskkondadega ulatub juba üsna kaugesse minevikku. Mõne õpihaldussüsteemiga olen tuttav õppija poole pealt, üht õppeinfosüsteemi tunnen õppija teist õppekorraldaja, kolmandat lapsevanema poole pealt. Kindlasti on virtuaalsed õpikeskkonnad muutnud kasutaja elu mõnest küljest lihtsamaks (sel aastal otsis üks üliõpilaskorporatsioon endale uusi ohvreid reklaamplakatiga „Ikka veel loed? Tule tee elu huvitavaks!“), sest kogu info õppimise kohta on veebis kättesaadav, õppematerjalid on samuti veebis olemas. Samas on süsteemid keerulised ning nende kasutamist tuleb õppida. (Tallinna Ülikooli ÕIS on minu jaoks endiselt segadus kuubis, aga seda tõenäoliselt sellepärast, et mul on ettekujutus, missugune üks ÕIS peab olema ning TLÜ oma sellele ei vasta).

Siit tulenebki sotsiaalse meedia keskkondade õppimiseks ja õpetamiseks kasutamise keerukus, sest muuta tuleb kasutajate olemasolevaid mentaalseid mudeleid, ehk siis neid arusaamu, mis ja milleks sotsiaalne meedia on mõeldud. Blogide ja wikide kasutamine õppimiseks on ehk loomulikum, kui võtame aluseks hariduse kui teadmuse loomise kontseptsiooni – on ju need mõlemad ka haridusvaldkonda kõrvale jättes eneseväljenduse vahendiks.

Sotsiaalse suhtlemise kohad ja sotsiaalsed võrgustikud – Skype, Facebook jm on omandanud nii palju konnotatsioone (meelelahutus, sõbrad, ka pealiskaudsus jm), et hariduse aspekti sinna lisamine tundub vägivaldse aktina. Seega peab kasutaja kõigepealt aktsepteerima seda õpikeskkonnana ja ennast õppijana. Samuti on inimeste piirid privaatse ja professionaalse sfääri segunemise osas erineval kaugusel – on inimesi, kelle jaoks on liigne avalikustatus tõsine probleem. Kui nendest piirangutest üle saadud on sotsiaalvõrgustikud väga head õpikeskkonnad: need on piisavalt avatud ja võimaldavad ühist sisuloomist (shared creation of content). Formaalse õppimise puhul on oluline vahetegemine institutsioonipõhisel ja huvipõhisel (peer to peer) õpe – kas toimib ülevalt alla või üksteiselt õppimise mudel. Ja enda seisukohalt ei ole ma üldse kindel kumba varianti eelistada – kogu konstruktiivsete ja muude kaasaegsete õpikäsitluste valgel tunnen ma ikka veel, et jalgratta leiutamine (eriti selleks internetist materjali otsides) on sageli liiga valulik ja aeganõudev ning „valmis“ kursus palju mõnusam.

Kasutatud kirjandus
Toolkit Reach Out
WISE Debate: How effective is learning through social media?
Tiigrihüpe: haridustehnoloogia käsiraamat

Advertisements

Õpikeskkonnad

http://opikeskkonnad.wordpress.com/2013/09/08/i-teema-opikeskkonnad/

Õpikeskkond on keskkond, kus toimub õppimine.

Sellisest laiast definitsioonist lähtudes oleks põhimõtteliselt iga keskkond õpikeskkond (kui hommikul astud kõnniteel jääle ja libastud – võid õnne (või õnnetuse) korral omandada igasugu teadmisi füüsikast kuni anatoomiani) – aga enamasti peetakse õpikeskkonnaks siiski keskkonda, mis on spetsiaalselt õppeprotsessi jaoks loodud ja sellise keskkonnana tajutud. Tiigriraamatus räägitakse õppija ootustest seoses õpikeskkonnaga ning väidetakse, et inimese ootused õpikeskkonnale määravad ära selle, kuidas ta seda tajub ja seal käitub ning järeldatakse, et eduka õppimisprotsessi aluseks on see, kui õpilane on ise oma õpikeskkonna loomisesse kaasatud.

Sellest kontseptsioonist lähtuvalt (ja võttes arvesse ka isiksuseteooriaid) tekib küsimus, kuivõrd palju edukam võiks olla õppimine haridussüsteemis, kui lähtutaks ainult õppijate vajadustest, mitte institutsionaalsest tavast. Ja siit omakorda tuleneb küsimus, kui palju üldse saab sellega arvestada, sest juba väikestes gruppides on palju individuaalseid soove (meenub kõnekäänd: kus kaks eestlast, seal kolm arvamust) ning kuidas neid tahtmisi välja selgitada – on ju inimese enda soovidki tihti vastandlikud ning pikaajaliste vajaduste rahuldamise asemel keskenduvad lühiajalisele.

Õpikeskkonna loomisel ja valikul olulisi õppijaga seotud parameetreid on palju, sh näiteks õpistiil ja -harjumused, motivatsiooni tase, vajadused, samuti õppijate asukoht ja reaalne ajahulk, mille nad saavad/kavatsevad õppimisele kulutada. Vähemasti neist lähtuvalt (ehkki pigem pöördjärjestuses) olen mina oma õppimisi valinud, ilmselt siis teisedki. Efektiivse õpikeskkonna looja ilmselt arvestabki kõigi või vähemalt enamikuga neist.

Õpikeskkonnad jagunevad kolmeks:

  • füüsilised,
  • virtuaalsed
  • hübriidkeskkonnad.

Keskkonna füüsilisest aspektist ei saa me end muidugi kuidagi lahutada, aga füüsiline õpikeskkond tähendab õppimisprotsessi toimumist kindlas aja- ja ruumipunktis. Füüsiline õpikeskkond annab hea võimaluse kogemuslikuks õppimiseks, ühistegevuseks, oma käega tegemiseks – mis on enamikus õppeprotsessides kõige tähtsam osa. Füüsiline õpikeskkond on ka nt kodus see koht, kus me tunneme ennast õppides hästi.

Virtuaalsed õpikeskkonnad on Dillenburgi, Schneideri ja Synteta järgi

  • organiseeritud infokeskkonnad
  • sotsiaalsed ruumid, kus toimub õppeeesmärgiline suhtlemine (educational interaction)
  • keskkond on eksplitsiitne (väljendab oma olemust)
  • õpilased konstrueerivad oma õpikeskkonna virtuaalses ruumis
  • integreerivad heterogeenseid tehnoloogiaid ja pedagoogilisi lähenemisi
  • sageli osaliselt kattuvad füüsilise keskkonnaga

Tegelikkuses mõistame me virtuaalse õpikeskkonnana enamasti ikkagi sedasama suletud õpihaldussüsteemi, kus tuleb klikata ühele lingile teise järel, lugeda, sooritada ülesanne, lugeda, teha test, lugeda jne kuni lõpmatuseni. Õppija initsiatiiv pärssub siin päris kiiresti ja omast kogemusest pean ütlema, et õpitut hiljem meenutades (materjalid on ju samuti kursusega koos igavikku kadunud) tulevad meelde vaid pudemed õpitust – etteantud struktuuri (kui see ei ühti õppija mõttestruktuuridega) kadumisel kaovad ka juba omandatuna tundunud teadmised (kui neid igapäevaselt ei rakendata).

Olen nõus, et avatud süsteemid aitavad õppijal konstrueerida isiklikku õpikeskkonda. Kui õppija muudab õpikeskkonna enda omaks ja leiab sobilikke vahendeid selle haldamiseks, siis muutub õpikeskkond õpiprotsessi toetajaks – näiteks refleksiooniprotsesside toetajana, isiklike õppematerjalide koguna, õpiprotsessi väljundina.

Avatud keskkondade (ja üldse interneti kui õpikeskkonna) probleemiks on sageli materjali sisse uppumise oht. Kinnistes süsteemides on õppematerjalid alati piiratud ja kontrollitud (kvaliteetsed), internetti mööda hulkudes peab alati töötama sisemine kvaliteedikontroll.

Tund aega arvuti kaudu õppimist nõuab minult palju suuremat enesekontrolli, keskendumist ja pingutust, kui tund raamatukogus – seal istun laua taha ja loen peatüki või kaks, kargamata vahepeal püsti, et mõne sõna tähendust vaadata või viite kaudu teise artikli või raamatu lugemisele asumata. Seal tundub see loomulik, veebis veel mitte.

Refleksioon vol. 3

Kuidas ma oma eesmärgid täitsin?

Suure rabistamisega ja poolikult. Seega plaanin endale jaanuarikuusse pisut reflekteerimisaega, et selle küsimusega põhjalikumalt tegeleda.

Mis minu jaoks töötas ja mis mitte?

Väga hästi töötas blogide süsteem. Muidugi põhiliselt sellepärast, et kaaslased olid nii tublid ning avaldasid inspireerivaid mõtteid palju varem, kui mina teemaga tegelema jõudsin. Kõige kehvem lugu oli minu endaga – kuna koormus oli minu jaoks ilmselt liiga suur (ja eraelulised sekeldused võtsid väga palju aega ära), siis mööduski pea kogu kursus tähtaegade nimel rabistades ja head mõtted tulid sageli liiga hilja.

Miks?

Viletsad ajajuhtimise oskused? Prioritiseerimine? Kole harjumus jätta esialgu kõrvale asjad, millega ma tahaksin tegelda põhjalikumalt, lootuses teha neid kunagi hiljem ja paremini?

Mis on need aspektid, mille kallal pean veel vaeva nägema?

Ma tahaksin ikka veel enda jaoks ära defineerida põhimõisted. Et hämaratest mõisteväljadest tekiks midagi, mille abil saan kas või “inimesele tänavalt” selgitada, mis on haridustehnoloogia ja milleks see hea on. Et ma ise teaks.

Millised on minu tugevad ja nõrgad küljed?

Ilmselt on minu kõige nõrgem külg hetkel see, et ma ei suuda välja mõelda ühtegi tugevat.

Mida ma peaksin järgmisena tegema?

Mõtlema. Aeglaselt lugema.

Õpivõrgustikud

Õpivõrgustikud on minu lemmikteema.

Juba igiammusel ajal, kui ma bakalaureuseõppes olin, mõistsin ma asju palju selgemini, kui ma neid oma inimestega arutasin. Ma ei tea, kas sellel on seost Võgotski lähema arengu tsooniga (:P), aga koos õppimine kui olukord, kus kõik saavad targemaks, on palju innustavam kui tavaline keskpärane loeng. Seda olen ma ka oma lapsukestele alati öelnud – see, kui palju teadmisi te saate loengutest, on ainult murdosa sellest, mida ülikool tegelikult pakub. Ja see ülejäänu tulebki sellest, mida ma pean õpivõrgustikuks. Kui on, kellega arutada, kellelt innustust saada ja kellelt küsida.

Toimivad õpivõrgustikud kujunevad vabatahtlikult – väga raske on kedagi suhtlema sundida ja samas on kõigil võrgustiku liikmetel moraalne kohustus võrgustiku toimimise nimel hoida omavahelisi suhteid normaalsena. Minu meelest on see loomulik keskkond, kus õppimine saab kõige edukamalt toimuda.

Arvan, et selline kogukondlik õpivõrgustik võib toimida pikka aega, niikaua, kuni selle liikmete huvid püsivad sarnased. Palju lihtsam on grupi püsimine siis, kui selle liikmed kohtuvad ka näost näkku. Muidugi, tuleb tõdeda, et senini on minu enese õpivõrgustike head kogemused seotud silmsideme ja lähikontaktidega – täpsemalt, puudub kogemus täielikult virtuaalse kogukonna liikmeks olemisest.

Formaalsest olukorrast kujunenud (või kujundatud) õpivõrgustik (kui arutleda kas või selle kursuse õpivõrgustiku raames) on minu arust hapram ja laguneb kergesti, kui võrgustiku toimimise alust enam ei ole.

Muidugi tekib kohe väike vastuolu – minu kirjeldatu on pigem peer tutoring, ehk siis olukord, kus võrgustiku liikmed on (suhteliselt) võrdsel positsioonil, väljapakutud artiklites sarnaneb õpvõrgustik õige rohkem Lave’i ja Wengeri  praktikakogukondade kontseptsiooniga – “It is to expose oneself to actual instances of the discipline being performed, where the practitioners of that discipline are (hopefully with some awareness) modelling good practice in that discipline1   ehk õpivõrgustik kui praktiline kogemine (ekspertide tegevusmudelite omandamine).

Virtuaalsed õpivõrgustikud personaalse õpikeskkonna pikendusena on saanud võimalikuks tänu tehnika arengule. Kuigi virtuaalse kogukonna liige saab olla ka suhteliselt passiivsena (nn jälgijaliige praktikakogukonnas), on õppimine siiski aktiivne ja teatavat pingutust nõudev tegevus ning tarbijaliikmete osakaalu kasv võib võrgustiku välja suretada (nt on mul kogemus sotsiaalvõrgustikes tekkivate ja kaduvate gruppidega). Samuti arvan, et enamikul võrgustikel ongi olemas “parim enne” ehk eluea piir, mille põhjustavad teemade ammendumine, põlvkonnavahetus (käärid liikmete teadmiste ja huvide vahel) jms.

E-portfooliod

Usun täiesti kogemusliku õppe teooria põhimõtet, et „õppimine vahetu kogemise kaudu on ebaefektiivne kui sellega ei kaasne kogetu sõnastamine, mõtestamine, arutlus ja selle arvestamine järgmistes tegevustes.“ Igasugune (e- või mitte-e-)portfoolio kasutamine muudab õppeprotsessi rõhuasetusi – väga selgeks saab, et õppetööl peab olema tulemus. Näiteks projekti “ePortfolio for Your Future” (ePortfolio 4YF) eesmärgiks on „võimaldada konsultantidel muuta õpilased teadlikuks oma pädevustest ja oskustest, et nad oskaks teha teadlikke edasiõppimise ja karjäärivalikuid“.

Helen Barretti definitsiooni järgi on e-portfoolio „kogumik õppija poolt loodud, valitud, järjestatud, reflekteeritud ja esitletud materjalidest, tõendamaks õpitust arusaamist ja personaalset arengut teatud ajavahemiku jooksul,“ mis sisaldab refleksioone nii esitatud materjalide kui ka õppija arenguprotsessi kohta. Selle definitsiooni järgi on e-portfoolio iseseisvale õppijale hea vahend oma õppimisprotsessi jälgimiseks ja loodud (digitaalsete) artefaktide presenteerimiseks ja ka säilitamiseks.

Ometi on tõeliselt head igakülgseid võimalusi katvat e-portfooliot väga raske teha, kuna portfooliod võivad kanda endas kaht vastanduvat eesmärki (vt siit) – kui üks eesmärk on juhtida ja reflekteerida oma õppeprotsessi (portfoolio kui õppekeskkond), siis teine, vastanduv eesmärk on esitleda tulemust/toodet hindamiseks (esitlusportfoolio). Mõnikord sõlmuvad need kaks – kui reflekteeriv tegevus on kohustuslik/hinnatav või kui tööprotsess saab omaette artefaktiks.

Portfooliokeskkonda valides tuleb arvestada, missugused on need artefaktid, mida esitletakse (kas pakutavasse keskkonda üldse saab üles laadida), tasub ka mõelda, kas oluliseks võib saada sotsiaalne funktsioon (tagasiside saamiseks, õpikogukonnas või virtuaalses praktikakogukonnas osalemiseks). Loomulikult on oluline ka kasutamise lihtsus ja ka keskkonna esteetiline sobivus.

Kui Google’isse lüüa märksõna e-portfoolio, siis tulevad vasteks enamasti kas koolitarkvara ehk õpikeskkonnad, mille üks osa on e-portfoolio, või professionaalsed portfoolio loomise ja esitamise keskkonnad – ehk siis tuleb valida, millist funktsiooni pidada enda jaoks olulisemaks.

Avastasin, et Edicy on minu sisseastumiseks tehtud portfoolio kustutanud, aga ega sellest olegi suuremat lugu – niikuinii ei olnud sellel muud kui lühike CV, motivatsioonikiri ja HT pädevuste maatriks. Uue tegemine on aga paras peavalu – missugune platvorm valida sõltub sellest, mida ma sinna üles panen. Kas teha sellest õppeportfoolio, mis jälgib minu õpingute edenemist või pädevuspõhine portfoolio (ja mis oleksid siis pädevused, mille olemasolu mu portfoolio kinnitaks?). Igal juhul tegin ma endale Koolielu konto ning uurin sealset portfooliokeskkonda.

Leidsin otsimise käigus ühe toreda portfoolio, mis on tehtud Maharas.

Õpileping revisited

TeemaMida ma soovin õppida? Mis valdkond?

Kuna ma alles alustan õppimist (ja eriti veel sellist õppimist, mille põhiosa toimub veebis), siis tahan esmalt õppida, kuidas tekitada enda ümber kiiresti produktiivset õpikeskkonda ning millised on minu enda jaoks sobivad õppimismeetodid ja –vahendid. Aine seisukohalt huvitavad mind väga õpikogukonnad kui sellised. Lisan, et palju mõtlemist pakub see, kuivõrd õpikeskkonnad toetavad just pikaajaliste õppetulemuste saavutamist (st kas vidinad, mängud jm ning õppimine sotsiaalvõrgustikes toetavad teadmiste lühimälust püsimällu viimist).

EesmärgidMis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?

Püüan koguda teadmisi erisugustest õpikeskkondadest ja erinevatest õppimisviisidest. Tahan aru saada, kuidas tekitada parimaid võimalikke õpikeskkondi, et õppimise tulemuslikkust enda ja teiste jaoks suurendada.

StrateegiadKuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?

Püüan esmalt leida enesele sobivad õppimistehnikad. Hetkel tundub, et kõike on väga palju ning ma rapsin valimatult ühte ja teise suunda. Püüan leida erinevates ainetes prioriteetsed valdkonnad, seostada omandatavat materjali rohkem ennast ümbritseva reaalsusega ning leida aega reflekteerimiseks. Olen jäänud oma tegevustega teistest maha, püüan tasapisi järele jõuda. Püüan visualiseerida, kus on erinevate ainete kokkupuutepunktid ning seostada seda omaenda vajadustega. Lihtsalt huvitavad asjad, kui neid on liiga palju, muutuvad müraks. Lisaks tean nüüd, et vähemalt üks päev nädalas tuleks koolist puhata.

Vahendid/ressursidMissuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?

Enne päriselt õppima asumist arvasin, et põhiline ressurss, mis mul hetkel on olemas, on aeg. Praeguseks ma muidugi enam nii ei arva, aga pean tunnistama, et minu pere on väga toetav. Lisaks perele olen väga palju leidnud innustust kaaslastest. Haridustehnoloogia eriala õppematerjale (seoses kasutatavate avatud õppevormidega) on veebis liigagi palju saadaval, püüan neist pigem eemale hoida. Kõige nõrgem ressurss hetkel on minu arvuti, mis suuremate veebilehtede avamisel võib kokku joosta ning tehtud töö hävitada. Lisaressurss on kaasõppijad, kelle edusamme ma voolugejast näen ning kelle tegemistest innustun ja õpin. Ja raamatukogud on ikkagi imelised kohad – keskendumise koha pealt.

HindamineKuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?

Olen oma eesmärgid saavutanud, kui suudan enda jaoks leida definitsiooni mõistetele, nii et saaksin kasutada neid ilma ebaluseta hinges, tean ja tunnen endale ja teistele sobivaid õpikeskkondi (st suudan õppeeesmärgist lähtuvalt valida sobiliku keskkonna). Kui olen suutnud enesele luua parima võimaliku õpikeskkonna, leides ja kasutades sihipäraselt kursuse käigus omandatud teadmisi ja leitud tehnoloogilisi vahendeid.

RefleksioonMis minu jaoks töötas ja mis mitte? Miks? Mis on need aspektid, mille kallal pean veel vaeva nägema? Mis on minu tugevad ja nõrgad küljed? Mida ma peaksin järgmisena tegema?

Hetkel olen hädas ennastjuhtiva ja teiste poolt juhitud õppe vahel balansseerimisega – oi kui palju lihtsam on õppida see peatükk sellest õpikust selleks kuupäevaks vs arendada end oma teemal. Ma pean seda kursust enda jaoks sel semestril üheks kõige olulisematest – ning siin lööbki välja minu isiklik nõrkus – ma lükkan kõige olulisemate asjadega tegelemise aega, millal mul oleks aega süveneda – aga tavaliselt seda aega üldse ei olegi olemas. Niisiis pean leidma tasakaalu süvenemise ja ülesannete õigeaegse täitmise vahel. 

Tehnoloogiad ja standardid

Tehnoloogiad ja standardid on ilmselgelt kõige olulisem teema üldse õpetajale, kes oma kursusi ette valmistab. Minu töökaaslased-õppejõud käisid veel hoolega WebCT koolitustel, kui oli juba teada, et seda varsti enam ei kasutata, sama juhtus Blackboardiga. Seda ma enam ei mäleta, kas mõlemal korral tuli kursused jälle nullist üles ehitada, aga nurin on meeles. Tehnoloogilised vahendid, mis peaks tegema elu lihtsamaks, saavad sel viisil paljude kasutajate jaoks ise viletsuse ja mure allikaks. Seega on haridustehnoloogia osas väga oluline tehnoloogia pikk kasutusperspektiiv just nende kasutajate jaoks, kes ei ole väga altid uusi asju proovima. Juba välja töötatud kursusi tuleb niikuinii ümber teha ja kaasajastada, aga kui sellele lisandub tehniline ebakindlus, siis tekitab see lisastressi. Nagu mulle tundub, on tehnoloogilise maailma arengu üks põhimõttelisi arengu suunajaid (ja mõnes mõttes ka -pidureid) tagasiühilduvuse põhimõte. Arvutitehnoloogias on edu saatnud pigem neid arenguid, mis võimaldavad kasutada juba olemasolevat, selmet tühjalt lehelt midagi täiesti uut teha.

Seega on standardid need, mis peaks olema ühtaegu ette- ja tahapoole pööratud – ning ühtlasi toimima ka (parema sõna puudusel) jätkusuutlikkuse markerina pahaaimamatu kasutaja jaoks. Õppematerjalis oli juttu SCORM standardist ja IMS Common Cartridge spetsifikatsioonidest, mis võimaldavad andmete ristkasutust õpihaldussüsteemide vahel (sain küll aru, et võimalik siiski ainult mõnede süsteemide (teatud kindlate versioonide) vahel ning mõnikord ainult ühtpidi). Ma arvan, et uue õpihaldusvahendi valikul on kindlasti oluline silmas pidada, kas ta järgib SCORM standardit.

Veebivahendite pidev tekkimine ja kadumine on oma paratamatuses loomulik. Selleski õppematerjalis (mis pole ju väga ammu välja töötatud) on juba mitu vahendit, mida enam olemas ei ole (ja ühe teise kursuse materjalis räägitakse tõsimeelselt freimidega arvestamise olulisusest kodulehtede loomisel ja sellest, et Netscape on kõige kasutatavam brauser).

Sellepärast ma mõtlengi nüüd, et kui palju lihtsam on valida sobivaid vahendeid, kui on aimu sellest, kuhu internetimaailm teel on. Voohalduri puhul mul mingeid erilisi soove ei ole – tahan ainult, et ta oleks veebibrauseris. Google Readeri kaotus oli mulle väga ootamatu ja valus, sest olin seda kasutanud päris mitu aastat. GRi sulgudes läksin üle feedlysse (sest sinna sai ilusti kõik GRist importida) ja mulle meeldib see tegelikult isegi paremini (muidugi võib olla, et on olemas veelgi rohkem mulle sobiv voohaldur, aga ma pole otsinud, sest feedly sobib küll). Panin ühe pildi ka, mis seal kõik on. Voohaldur on omamoodi imeline vahend infokülluses surfamiseks, näiteks oma kursusekaaslaste tegemistel ei jõuaks ma küll ilma selleta silma peal hoida, feedly pakub ka ise välja huvipakkuvaid teemalehti (nt #education, on ka eesti märksõnu). Feedid saab jagada kategooriatesse, nii ei lähe erinevad teemad segamini. Loomulikult on oht uppuda infomürasse, aga siis tuleb (kui ise ei suuda, siis kõrvalise isiku abil) kõik lugemata postitused julmalt kustutada. Minu feedly on praegu selline:feedly

Oma dashboardi mul ei ole, olen mõelnud sellele, aga igal variandil on oma puudused, seega pole veel õiget leidnud. Twitteri konto on mul juba aastaid, aga sellega ei tee ma küll mitte midagi – ühe Coursera kursuse raames pean selle ilmselt peagi käsile võtma.

Järjehoidjate hoidmiseks olen senini kasutanud Google Bookmarksi, aga arvan, et küll nad sulgevad selle ka peagi, nii et tegin endale proovimiseks Deliciousi ja Diigo kontod – hetkel tundub Diigo millegipärast sümpaatsem, võib-olla sellepärast, et saab mugavalt märkmeid lisada ning vaikimisi on tegevus privaatne.

Evernote on mul olemas, aga kasutan harva, ka Pocket tundub kena, kui sellist asja vaja on, aga hetkel ma püüan hoida vaos enda omadust, mida ma nimetan rotluseks – kommet, koguda igasugu materjale igaks juhuks, ehkki tõenäosus nende lugemiseks on pea olematu.

Kuna internet on täis igasugu infot, siis on minu meelest kõige olulisem materjali struktureerimine – ükskõik, kas koguda endale miljon järjehoidjat või täistekste, on halvasti välja mõeldud struktuuri korral lihtsam uuesti Google’i poole pöörduda – materjalide hindamine ja struktureerimine liigub e-õppe avatud vormides õppija vastutusse, seega tuleks neid oskusi kindlasti ka õpetada.

Veebikonverentsidel osalemisega on mul üldse halvasti, seega need tehnoloogiad (peale Skype’i) on mulle suuresti teadmata ja tundmata, aga võtan kindlasti plaani.

Mendeley võtsin kasutusele, sest artiklid on mul senini üsna segamini, vaatan, kas see programm aitab mul siin mingit adutavat struktuuri luua.

Lugemislauaks on mul kasutuses Goodreads. Kahjuks on enamik seal olemas olevaid raamatuid ingliskeelne ilukirjandus, aga väikese pingutusega on alati võimalik ise raamat lisada. Lugejad saavad raamatuid hinnata viietärnisüsteemis ning ise arvustada (arvustused on avalikud). Samuti on võimalik lisada kommentaare, mida näeb ainult lugeja ise. Goodreads jagab ka soovitusi juba loetud raamatute põhjal, aga ka žanri järgi. Vaikimisi on igal kasutajal 4 riiulit – kõik, loetud, lugemisel ja soovin lugeda, riiuleid saab lisada ja kustutada. Oma lugemise edenemisest saab teada anda kas või lehekülje kaupa. Kuna Goodreadsi konto saab luua teiste sotsiaalmeedia kontode kaudu (FB, Twitter jms), siis on siin kerge oma sõpru leida. Sõprade lugemislauda on võimalik vaadata ning samuti võrrelda enda ja sõprade hinnanguid raamatutele. Sõpradele saab saata sõnumeid. Veel on olemas ka sektsioon Fun, kus saab mängida ja luua mänge ning uurida ja lisada tsitaate.

On veel funktsioone, mida ilmselt sobib kasutada õppetöös – näiteks on Goodreads koht, kus saab avaldada omaloodud materjali, mida teised saavad kommenteerida. Saab moodustada gruppe ning siis arutleda. Grupitegevusteks on erinevad võimalused – raamaturiiul, fotode, videote lisamine, saab luua sündmusi ja küsitlusi, arutelusid saab jaotada teemadeks. Grupiwidgeti saab lisada ka oma kodulehele.

Lisan ühe pildi oma Goodreadsi kontost (sõprade privaatsuse huvides arutluste vaatega):goodreads

P.S. Leidsin sellise postituse igasugu õppeotstarbeliste veebivahendite kohta, mida saab kasutada iGoogle’i asemel.