Author Archives: aivixyz

Kolmas kodutöö, hilinemisega

Mis juhtub siis kui kooli/asutusse satub uus tehnika, kuidas kompetentse edastatakse ühelt inimeselt teisele? Ehk kuidas kõik kolleegid saavad teada kuidas vidin töötab ja milleks see neile kasulik on jne.

Mõtlesin selle kodutöö üle pikalt. Uut tehnikat satub minu töökohta üsna harva. Olen siiski selline saurus, et mäletan seda, kuidas arvuteid ja projektoreid hakati auditoorses töös kasutama. Siis toimus kõik vabatahtlikkuse alusel – toimusid koolitused ja need, kes soovisid, võtsid osa. Ülejäänud sajad ahvid õppisid teiste pealt (nt konverentsiettekannete pealt). Nii tehnoloogilise kui õppemetoodika alase innovatsiooni omaksvõtu kõveral kössitab meist enamik hilise enamuse seltsis.

Kuidas motiveerida kolleege, kuidas tuua nad koolituse/erineva taristu kasutuse juurde? (trikid-nipid)

Väga palju toetab tehnoloogia kasutuselevõttu see, kui on olemas tehniline tugi. Meil toimib motiveerimine kõige paremini üksteiselt õppimisena – kui keegi leiab midagi huvitavat ja näitab teistele. Samas töötab see paremin sel juhul, kui inimesed reaalselt kokku saavad, ja seda ei juhtu just liiga tihti. Väga suur erinevus on siinkohal sotsiaalmeedia kasutajate ja mittekasutajate vahel – kui FB või kas või Skype’i kaudu on võimalik ilma suurema mõttetööta link ja paar saatelauset edasi saata, siis (e-)kirja kirjutamine nõuab rohkem põhjendust – st teade peaks olema olulisem.

Ka osaletakse parema meelega koolitustel, kus keegi on juba varem käinud – st on positiivne eelhäälestus. Muidugi on põhiline hirm see, et aeg läheb raisku (st reaalset kasu ei ole). Samamoodi on ju ka kooliõpetajatega – alati nõutakse tagasisides töölehti, “millega otsekohe klassi võiks minna”. Aga olgem ausad – kes on piisavalt pädevad tegema x õpetaja y klassile z situatsioonis töölehti – minu arust ainult õpetaja ise, sest tema planeerib oma tegevust, temal on eesmärgid ja õpilastel on eesmärgid (siinkohal tervitus Ülo Vooglaiule), millest lähtuvalt tund läbi viiakse.

Seega on minu meelest koolitusel põhiline leida tasakaal inspireerimise (vau!) ja reaalse kasutatavuse (ma teen seda kohe homme) vahel.

Milline on meie pakutav portfolio: millised on meie või kooli/asutuse valikud e-keskkondade osas? Mis on õnnestunud e-keskkondade valikul ja koolitustes ja mis ei ole? Kas seda üldse analüüsitakse ja sellest õpitakse?

Meil on ÕIS, siseveeb, DHIS, Moodle, võrgukettad. Igal on oma puudused, igal ka mõned voorused. Keskkondi on palju, need on erineva funktsiooniga ja ka kasutajate baas on erinev.

ÕIS on TÜ enda loodud ning meie vajadustest lähtuvalt seda ka kogu aeg täiendatakse. Minule, kes ma olen ÕISiga kokku puutunud juba üle 10 aasta, tundub see üsna kasutuskõlblik. Vanasti ma kogu aeg mõtlesin, et mismoodi saab olla, et ei osata ja ei leita. Siis tõi saatus mu teele TLÜ ÕISi. Nüüd ma tunnen neile kõigile südamest kaasa – mõnikord aju lihtsalt ei paindu sedamoodi, kui masin nõuab.  ÕIS on üks neist näidetest, kus inimesed kõigepealt tutvuvad keskkonnaga ja siis tasapisi saavad ise hakkama – ainekava muutmine jms on kõigil õppejõududel käpas. Aga üliõpilastelt eeldame me rohkem, st et nad saavad (esimesel koolipäeval läbi viidud) paaritunnise nõustamise järel täiesti ise hakkama. Valus on muidugi see, et arusaam, et nad ikkagi ei saa hakkama, tuleb liiga-liiga hilja (eriti tasuta hariduse süsteemis, kus iga vea eest peab kohe raha maksma).

Siseveeb on ok, sisaldades kõiki dokumente, juhendeid, tutvustavaid-ülevaatlikke materjale jms, aga seda kasutavad siiski üsna vähesed töötajad. Kui hakkas kehtima nõue lähetusi veebis vormistada, kasvas kasutajate arv kohe märgatavalt.

Dokumendihaldussüsteem on ka üsna hästi käideldav (pärast mitmeaastast eemalolekut suutsin kadudeta uuesti kasutama hakata). Aga see süsteem vahetatakse uuest aastast ümber, kuna on ajale jalgu jäänud.

Kasutamist analüüsitakse pidevalt, analüüside tulemused pannakse siseveebi üles, kust paraku keegi neid ei ole. Nii et jah, aga natuke nagu linnukese pärast

 

6. Kas ja kuidas analüüsite (analüüsiksite) taristu kasutust?

Ma nüüd olen siin pendeldanud suurema ja väiksema üksuse vahel. Siin on ilmselt sobilik rääkida väiksemast üksusest. Mingisugust analüüsi ei ole. Meil on aastate jooksul kujunenud välja olukord, kus enamik inimesi teeb tegelikult tööd kodus (mõned tööandja soetatud arvutitel), mõned isiklikel. Kohapeal olevaid töövahendeid kasutavad optimaalselt ainult need töötajad, kes on pidevalt töökohal, seega pole eriti oluline ka see, et need on aegunud tehnoloogiad. Meie erialal pole ka eriti võimsaid masinaid tarvis.

Küll on üsna ärakasutatud olekus auditooriumide tehnika – ka selle osas ei ole meil mingisugust analüüsi ega arengukava. Uus tehnika ostetakse siis, kui vana on katki läinud.

Blogi kasutamine õppetöös

Olen õpiotstarbelise blogimisega tegelenud eelmisest aastast alates – haridustehnoloogia magistriõppes tuleb märgatav osa õppeülesannetest esitada blogipostitusena.

Minu jaoks on olulisemad positiivsed aspektid blogimisel õppijana:

  • oma õpitee kaardistamine;
  • materjalide kättesaadavasse kohta koondamine;
  • õpivõrgustik (tagasiside ja arutelu saab tekkida suuremas grupis kui õppija ja õpetaja) ja ka lihtsalt huvitatud lugejad;
  • lisaks sisule pööratakse avaliku postituse puhul tähelepanu ka vormile, analüütika vahendid näitavad selgelt ära, kui palju lugejaid postitusel on
  • kaasõppijate samateemaliste blogipostituste lugemine lisab laiemat tausta – lähtuvad ju õppijad alati oma kogemustest.

Negatiivne aspekt on seesama liigne avalikkus ja sellest tingitud enesetsensuur. Samuti on inimeste tekstitootluse võime väga erinev ning kõikidel ei ole keelelised võimed ja sõnavara piisavalt head, et võimaldaks sisulisi ja tähenduslikke tekste luua. Samuti on õppetööga alati kiire ja pahatihti jäävad tekstid üle vaatamata.

Blogipostitus – eneseväljendusest töövahendiks

Blogimine on web 2.0 esimesi massidesse jõudnud pääsuke – 1990ndatel hakkasid tänu  veebis avaldamise vahendite lihtsustumisele seniste staatiliste veebilehtede kõrvale tekkima interaktiivsed ehk tagasisidestatud võimalused eneseväljendamiseks. Esimesed blogid olidki omalaadsed veebipäevikud (online diaries), milles blogijad avaldavad oma isiklikke mõtteid, kogemusi või loomingut.

Millenniumivahetusel muutus blogimine tänu erinevatele tasuta blogihaldusvahenditele massiliseks – blogimisest sai (suuresti tänu otsingumootoritele) tõeline massimeedia. Blogimine muutus eneseväljendusest sageli tööks ja tekkisid sotsiaalse meedia eksperdid – need, kes suudavad luua populaarset sisu oma blogis (teenides reklaamiga raha) või töötades ettevõtete blogide (nüüd ka mikroblogide, Facebooki lehtede jm) sisu loomisega.

Blogide loomine on seega muutunud tööks, millel on teada nipid ja trikid. Väike reklaamvideo:

Blogid võib laias laastus jagada:

  • autoriblogid või veebipäevikud (inglise keeles tehakse vahet blogide (blogs) ja veebipäevikute (personal blogs) vahel
    • sageli ka mitme autori blogid
  • organisatsiooni– ja äriblogid, mille eesmärgiks on enamasti oma brändi või asutuse kohta info ja reklaamimaterjalide jagamine
  • teemablogid, mis keskenduvad kindlale teemale (nt kokandus-, moe-, kaalu-, kultuuritarbimise vms),
  • meediumiblogid (sh, pildi-, audio-, video- vms blogid)

Jagamine on muidugi meelevaldne, sest blogidele on omane muutumine ajas.

Põhinõuanded (algajale) blogijale:

  • tunne oma sihtgruppi
  • postitusel peab olema teema ja eesmärk
  • blogida tuleb järjepidevalt (iga päev!)
  • originaaltekstide asemel võib sisu jagada (content curation)
  • kõige rohkem saavad lugeja tähelepanu esimesed tekstilõigud – seal tuleks esile tuua kõige olulisem, muu tekst laiendab esialgseid väiteid ja lisab taustainfot
  • tekst peab olema arusaadav esimesel lugemisel
    • hästi liigendatud
    • võimalikult lihtsa struktuuriga
    • sihtgrupile sobiva sõnavaraga
  • kasutada võiks erinevaid meediaid (tekst, pildid, videod jm)
  • (kirjutada tuleb sellest, mida inimesed tahavad lugeda)

Otsingumootoritele silma jäämiseks:

  • vali välja 2-4 märksõna
  • märksõnad peaks sisalduma pealkirjas
  • tekstis paksus kirjas või mitu korda (4-5)
  • SEO on teadus

Mõned lingid veebis kirjutamise kohta:
Veebilehtede kirjutamise juhend riigiasutustele
Hea veebipõhise teksti loomine

Kasutatud allikad
Möldre, Aile 2014. Elektroonilise kirjastamise protsessid. Õppematerjal.

GAGi külastuse refleksioon

Kahjuks ma jäin loengusse hiljaks ning veetsin lõbusalt aega, püüdes veenda valvelauatädi, et ma võiks ikkagi üles minna (“No kusagil majas ta on, aga mina ei tea, kus ta on”, “Ega te ei saa niimoodi üksinda mööda maja ringi hulkuda” jne), aga siis tuli Elo ja oma autoriteetse olekuga suutis asja ajada nii kaugele, et me võisime üles minna.

Läksimegi kohe Ingridi “kabineti” juurde, seega jäin ilma kõiksugu imevahenditest (multimeediakioskitest jms). Peab ütlema, et ka arvutiklassid olid siiski väga imponeerivad. Mulle natuke meeldis see mõte, et kui arvutiõpetust ei ole, siis on kõigi õpetajate vastutuse see, et õpilased oskaksid arvutit kasutada. Samuti olen kahe käega selle poolt, et kui õpetajale on IT-abi hästi ligidal, siis ta julgeb rohkem ette võtta.

2. kodutöö – taristu kirjeldus

Iga kord, kui ma ütlen “taristu” kerkib mu (vaimu)silma ette mu oma mees, kes vehib kätega ja nõuab, et ma ei ropendaks laste ees. Kui sõnailu üle arutamine kõrvale jätta, siis enam-vähem selline tunne on oma töökoha taristuplaani koostades ikkagi.

Minu töökoha infrastruktuur

Osakonna käsutuses on 8 kabinetti. Instituudi ühiskasutuses on 5 erineva suurusega auditooriumi.

Töötajaid on kokku 25, mujal ruumides paikneb 4 inimest, kodukontoris töötab 1 inimene.

Maja

Kabinetid

  • Auväärses eas, igas toas on mingil määral wifit, paksud seinad seda küll ei soosi (väga kõikuv). Igas toas on ka töölaudade juures internetipistikud (x2), töölaudu on kokku 14. Internet on kiiremapoolne (testis näitas nii üles- kui allalaadimise kiiruseks ~95 Mbps).
  • Tehnika ei ole kõige kaasaegsem
    • Kokku on töökohtadel 12 lauaarvutit ja 1 lauamoodul sülearvuti jaoks, töötajatel on ka kodus töötamiseks laua- ja sülearvuteid, mille täpset arvu ei hakanud välja selgitama. Arvutite hooldus käib keskselt. 3 arvutit on soetatud selle aasta sees, ülejäänud on (märgatavalt) vanemad. Enamikul arvutitest on peal Windows 7, mõnedel vanematel ka Windows XP, kontoritarkvara, veebibrauserid, sõnaraamatud, Skype jm nipet-näpet. Mingit eritarkvara ei ole.
    • Osakonnas on 1 suurem võrguprinter ja 3 väiksemat printerit kaugemalasetsevates tubades. Printeri väljavahetamine on lähiaegadel plaanis (soovitage head printerit!). Ka kodudes on enamikul töötajatest väiksemat sorti printerid.
    • Ühes kabinetis on televiisor ja DVD/videomakk loengute ettevalmistamiseks
    • Olemas on 2 digidiktofoni.

Auditooriumid

  • 4 auditooriumis on lauaarvuti + projektor. Olemas on ka lisaühendus sülearvutile (VGA). Pilti kuvatakse valgele ekraanile. Arvutites on Windows 7 ja tavaline Windows Office’ i pakett sh Powerpoint, mida põhiliselt esitlusteks kasutatakse. Auditooriumide arvutid (va 1) on üsna vanad ja aeglased ning selle üle kurdetakse üsna kõvasti.
  • 1 auditooriumis on DVD/videomakk + televiisor.
  • 1 auditooriumis on muusikakeskus.
  • 3 auditooriumis on DVD/videomakk.
  • 2 auditooriumis on 2 lisakõlarit heli parandamiseks halva akustikaga ruumis.
  • Kõikides auditooriumides on valge tahvel, 2 auditooriumis lisaks ka kriiditahvel.

Serverid on TÜ omad ja neid hallatakse keskselt.

  • Igal kasutajal on oma kettaruum (üliõpilastel väiksem, õppejõududel suurem)
  • 1 osakonna võrguketas igapäevaste materjalide jagamiseks
  • 1 instituudi võrguketas, kus hoitakse üliõpilastöid ja muud instituudi kraami.

Arenguplaan minu teada puudub. Tehnikat soetatakse juurde siis, kui midagi katki läheb või tõesti on arengud maailmas jõudnud nii kaugele, et nii toimida on loomulik. Mina arvan, et lähiaegade plaani võiks kuuluda:

  • Üleinstituudilise arengukava koostamine (sh olemasoleva ja plaanitava IKT taristu kirjelduse koostamine)
  • Auditooriumide kaasajastamine (uued kiiremad arvutid võiks olla miinimumprogramm, aga parema lahutusega projektorid võiks ikkagi ka plaani võtta)
  • Arvutikasutuse (mini)koolitused (nt skaneerimine, mida hoolimata seinal olevast piltjuhendist julgevad teha vähesed, ühiskalendrid, rääkimata tekstitöötlusest, esitlustest  jms).
  • Videokassettidelt DVDle üleminek täismahus
  • Ja tuhat muud asja veel

 

1. kodutöö

Loen praegu John Biggsi raamatut Teaching for Quality Learning at University, milles ta nuriseb, et tehnoloogiast hariduses räägitakse enamasti IT kontekstis (alltekstiks mõte, et rohkem tehnikat auditooriumis = paremad õppetulemused), kuna aga tegelikult tuleks alati lähtuda ET-st (eesti keeli HT-st), ehk siis sellest, kuidas tehnoloogia abil õppetööd tulemuslikumaks teha. Samas ei saa seda pahaks panna – raporteerida silmaganähtavast progressist ehk klassitäiest uutest arvutitest, kiiremast wifist või tahvlitest  ja sellest, kui lahe see on, on palju lihtsam, kui tõestada, kuidas nende kasutamine on õppimist kuidagimoodi parandanud või edendanud.
Minu töökohas muidugi ei ole eriti põhjust ka IT-progressist rääkida – kui midagi uut ostetakse, siis pigem sellepärast, et vana on katki läinud, tehnilist hüpet (videomakist dvd-masinani, grafoprojektorist arvutiteni) viime läbi tasa ja targu – veel täna hommikul käisin (küll juba üsna tolmust) grafoprojektorit auditooriumisse vinnamas. Samas olen ma muidugi selle poolt, et inimesed teeksid tööd vahenditega, mis on neile tuttavad ja mugavad.
Kui poleks ainult üht väikest aga… Ikka enam ja enam arutluse all see, et tudengid ei tule enam loengutesse kohale, kui nad ongi, siis istuvad Facebookis ja ei kuula (võib-olla ei oskagi kuulata). Rääkimata kirjutamisest, mida ei oska enam eriti ka magistrandid. Võib-olla, arutatakse, võib-olla peaks tegema rohkem e-kursusi Moodle’is, et nad rohkem õppimisest osa võtaksid.
Ja siis ütlevad need, kes Moodle’it juba kasutavad, et enamik suudab ka sealt lati alt läbi ronida. Ülikooli roll on taandatud sellele, et õpetada üliõpilast lugema ja kirjutama ja üldisemalt õppima.

Haridustehnoloogia mõte laiemalt on muidugi see, kuidas luua sobivaid süsteeme, et õppijad saavutaksid vajalikud õpitulemused. Kitsamalt on HT seotud tehnika mõtestatud kasutamisega õppimisprotsessis õppetulemuste saavutamiseks. Haridustehnoloogilised vahendid (nii metoodika kui taristu osas) lähtuvad ideaalis õppeprotsessi osaliste vajadustest ja võimalustest. Hetkel mulle tundub, et nende osaliste oskused on liiga erinevad – paljutki võetakse mõlemalt poolt iseenesestmõistetavana ning pettutakse, kui ühist mõistmist ei tekigi.

Haridustehnoloog ongi  E.T., sõbralik tulnukas kaugelt planeedilt, kes sõbralikult ja empaatiliselt püüab suhelda kõigiga võib-olla mõnevõrra paranoilises õhkkonnas, kus inimesed kardavad uusi asju proovides oma rajalt eksida. Haridustehnoloog pakub kõrvalpilku, teistsugust lähenemist ja selle kaudu võimalikke lahendusi olemasolevatele probleemidele.

Kui nüüd tulla ebakindlast esseistikast tagasi maa peale, oma kabinetti, siis pean kõigepealt tunnistama, et ma ei tööta tegelikult haridustehnoloogina ega IT-inimesena vaid õppekorraldajana, kelle ülesandeks on muu hulgas ka see, et õppetöö sujuks ja sestab sisaldab teatavat HT/IT lõiku (põhimõtteliselt tekib see siis, kui ei suju). Meie asutuses töötavate haridustehnoloogidega mul otsest kokkupuudet ei ole olnud, olen osalenud mõnel nende korraldatud veebikursusel ja e-lõunal. Igal juhul on nad väga tublid. Minu tööst lõviosa moodustab igasugu administreerimine ning see on küll valdkond, kus tehnoloogia on asju muutnud paremaks ja ladusamaks. Minu eduelamused siiani on seotud põhiliselt enese arenguga – kui leian viisi, kuidas teha asju kiiremini, lihtsamalt. Sama kehtib ka teiste puhul – kui paberdamise asemel saab dokumendid esitada digitaalselt, kuigi algul on vaja käehoidmist igal sammul. Samuti teeb meele rõõmsaks see, kui inimesed räägivad ja üksteise kogemustest õpivad.

Suurim väljakutse taristu plaanis on eelseisev taristu seisukorra analüüs ja arengukava koostamine – missugune on masinapark praegu ja kuidas jätkusuutlikult tulevikku liikuda. Selle aluseks saab olla ainult laiem visioon sellest, keda (ja kuidas) me lähemate aastate jooksul õpetame ja kes õpetama hakkavad.

Refleksioon külaskäigust Pelgulinna Gümnaasiumisse: mulle väga meeldis sissejuhatav osa, kus oli näha, kui palju on igasugu tehnoloogiat, mida tavalises õppetöös vaja läheb (ehk loomulikuks peetakse). See, et taristu loomisel lähtutakse individuaalsetest vajadustest ja sellest, et on normaalne, kui õpetajad õpivad üksteiselt (kuidas seda olukorda tekitada?). Ja eriti meeldis mulle see mõte, et dokumendikaamera saaks teha diy lambist ja veebikaamerast – ma tahaks seda proovida.

 

Weekly update

I can’t believe another week has passed. I’ve been reading some scholarly articles, Estonian Lifelong learning Strategy and analysis of e-learning usage in University of Tartu in 2013. The questionnaire I talked about has only 8 answers so far, so I’ve written another letter to beg for more people to answer.

Meanwhile I’ve found new tool suitable for people with million things to do and no memory to remember the deadlines. It is Tom’s Planner – online Gantt chart software that seems to be really simple to use (hence the post).