Monthly Archives: veebruar 2014

Õppematerjalide koostamise vahendid

2. ülesanne

Jälle kord pean tunnistama, et ma ei ole varem õppematerjalide koostamisega tegelenud, ainult koolitööde tegemise raames ühe ja teisega põgusalt kokku puutunud.

Valisin katsetamiseks eXe Learningu sisupakettide tegemise vahendi, sest (nagu Dairigi oma postituses ütles) teistele tundub see tuttav, samas ei ole minul sellega ühtki kokkupuudet olnud.

Selleks tõmbasin endale ready2run installipaketi ja tahtsin hakata sisupaketi loomist proovima. Paraku juhtus midagi ja mul õnnestus installikas ära kaotada – peab ütlema, et ei ole üldse meeldiv oma W8 katakombidest otsida exe-nimelist faili. 🙂

Lõpuks sain ikkagi käima programmi ja proovisin ka Vikipeedia artikli põhjal teha paketti. Kuna erinevatel põhjustel katkestas mu internetibrauser mitu korda töö, mille järel ma tehtud tööd taastada ei suutnud, siis lõpuks jäi järele eriti lühike ja mõnevõrra ebatsensuurne versioon, mida ma ei avalikusta. Abiks kasutasin sellist juhendit.

Plussid – kasutamine lihtne, eriti õppematerjalide lisamine; erinevad ülesannete tüübid; eksportida saab mitmesse formaati (tekstifailina, veebilehtedena, erinevate pakettidena)

Miinused – väga ilus välja ei paista, vaikimisi salvestab ennast väga lollakatesse kohtadesse, kust asju üles leida on peaaegu võimatu. Juhendis lubatud flashi lisamise võimalust ma ei näinud. Tegevuste nimede järgi ei ole mõnikord just väga kerge taibata, millega tegemist on.

Nii tegin ka.

Advertisements

Magistritöö ülesandepüstitus

Tõeliselt esialgsed mõtted esimese ülesande teemal.

  • probleem, mida te oma magistritööga uurida või lahendada soovite;

Leida sobilikke e-õppe vahendeid õpetamaks humanitaaraineid kõrgkoolis.

  • probleemi aktuaalsuse põhjendus

Minu teema tõukub sellest, mida ma oma töö juures näen ja tunnen – humanitaarerialadel  ei ole õpetamisel e-õppe vahenditest niipalju abi, kui võiks olla ja ehk peaks olema. Kuna kõrgkoolis on esmatähtis erialane pädevus, siis pahatihti jääb paljude muude kohustuste kõrvalt enese arendamine õpetajana kõrvaliseks ja õppeprotsessi ettevalmistamisel ei jõuta süveneda sellesse, kuivõrd sobiv on kasutatav metoodika soovitud tulemuse saavutamiseks ega ka uusi õppemetoodikaid välja töötada.

  • seos teoreetilise baasiga

Hetkel nõrk.

  • uurida õppejõududelt, millised on nende õpetamiskäsitlused, -vormid ja meetodid (e-õppes) ja kuidas need seonduvad olemasolevate õpiväljundite saavutamisega
  • e-õppe meetodid
  • töö oodatav tulemus, mõju ja uus teadmine;

Luua omamoodi toolkit, millest õppejõud võiks leida sobivaid vahendeid soovitud õpiväljundite saavutamiseks.

  • 5 märksõna eesti ja inglise keeles, mille alusel teemaga seotud allikaid otsida.

e-learning and humanities, e-learning in higher education, e-learning methodology

 

 

 

16022014230

Rääkisin teemast Kai Pataga, kes kiirelt visandas võimaliku töö kava 🙂 Loodan, et ta on nõus mind juhendama.

Eesti E-õpikud ja multimeedium-õppimine

2. nädala töö.

Ausalt öeldes polnud ma varem Eesti e-õpikutele tähelepanu pööranud. Kunagi reklaamiti seda raamatut, mis tundus küll päris huvitav.

Antud õpikud (kuigi ekraanipiltide pealt muidugi tõde ei näe) tunduvad üllatavalt vähe interaktiivsed. Jällegi üldistan groteskselt, sest iga õpik ju erineb natuke. Siiski näib mulle, et need õpikud järgivad pigem “teadmiste omandamise” kui “avastamise” (või mõnd muud õpilase aktiivsust rõhutavat) õppimismetafoori. Sestap tundub nagu oleks õpiku tegijad jäänud pisut poolele teele – mõni video, valikvastused, nimetuse pildi juurde sikutamine – aga kontseptsioon on iidne, mõisted seletatakse ära, kõrvale illustreeriv pilt ja mõned harjutused. Enamasti puudub veebile omane kihilisus. Minu arust võiks e-õpikutes rohkem tähelepanu pöörata multimeedium-õppimise printsiipidele.

Multimeedium-õppimine (ÕS 2013: multimeedium – teabe mitme esitusvormi (hrl tekst, graafika, heli, video korraga kasutamine arvutis, telefonis vms) tähendab sõnadest ja visuaalsetest kujunditest mentaalsete representatsioonide loomist, multimeedium-õpetamine (multimedia instruction) visuaalse ja verbaalse info kombineeritud õpiotstarbelist esitamist. Mitme meediumi kasutamine võimaldab erinevate kognitiivsete eelistustega õppijatel valida endale sobiv info vastuvõtmise viis.

Paivio dual coding theory järgi võib kujundlik esindatus aktiveerida verbaalse esindatuse ja vastupidi. Kujundlik (mitteverbaalne) süsteem toetab terviku tunnetamist, samas kui verbaalne süsteem struktureerib abstraktseid ühikuid. Seega saab õppimisprotsessi toetada kasutades info edastamiseks eri meediumeid (kõige parem kui 1 verbaalne + 1 mitteverbaalne).

Selleks kasutatakse tavalistes õpikutes teksti ja piltide kombineerimist. E-õpikud saavad lisada siia veel muid meediume (heli, videot jms), kuid tuleb rõhutada seda, et vahendid peavad olema üksteist toetavad. Swelleri kognitiivse koormuse teooria järgi on kognitiivne koormus see, mis määrab ära õppimise edukuse.  Inimese infotöötlemise võime on piiratud (7 +/- 2 operatsiooni töömälus), kui kognitiivne koormus on liiga suur, siis õppija enam ei saa aru. Samuti on oluline aktiivne tähelepanu, teadlikult kontrollitud protsess, mille käigus võrreldakse uut infot püsimälus olevate teadmisstruktuuridega.

Mayeri multimeediumide kasutamise printsiibid:

  • Multimeedia printsiip: Inimesed õpivad paremini, kui infot esitatakse korraga nii verbaalsel kui ka visuaalsel kujul.
  • Hajutatud tähelepanu printsiip: Inimesed õpivad paremini kui sõnaline ja visuaalne info on omavahel füüsiliselt integreeritud.
  • Modaalsuse printsiip: Inimesed õpivad paremini, kui infot esitatakse pigem visuaalselt ja audiona kui visuaalselt ja tekstina. Samuti on õppimine efektiivsem kui tekst esitatakse jutustavas stiilis ning inimese poolt esitatuna (mitte masinkõne). Animatsioonidelt õppimine pole tingimata efektiivsem kui staatilistelt piltidelt õppimine.
  • Ülemäärasuse printsiip: Inimesed õpivad paremini, kui sama informatsiooni ei esitata neile rohkem kui ühes modaalsuses.
  • Tükeldatuse, eelteadmiste ja modaalsuse printsiip: Inimesed õpivad paremini, kui infot esitatakse mõistlikul määral tükeldatud annustena, info esitus on suuline ja sisaldab tuntud mõisteid.
  • Sidususe printsiip: Inimesed õpivad paremini, kui esitatakse vaid oluline info struktureeritud moel, kusjuures omavahel seotud mõisted ja kujutised asuvad ekraanil lähestikku nii ruumiliselt kui ka ajaliselt

Kasutatud allikas:
Pata, K. (2014) Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon. Loengukonspekt.

Minu õppimismetafoorid

Esimene ülesanne

Metafoor on kõnekujund, milles ühe nähtuse või objekti omadused kantakse sarnasuse alusel üle teisele, segasemat ja keerulisemat mõeldakse lihtsamaks, mis võimaldab taibata asja olemust intuitiivselt. „Metafoori ei saa vaadelda kitsalt kui kujundlikku keelelist väljendust, vaid temasse tuleb suhtuda kui üldkeelelisse vahendisse, mis mõjutab mõtlemist, maailmapilti ja lõpuks ka kultuuri“ (Õim 2002). Nagu ütleb Mart Laanpere, on ka haridus ja kasvatus ju tegelikult põllumajanduslikud metafoorid.

Minu elu kõige olulisemad õppimismetafoorid on olnud
õppimine kui

teadmiste omandamine – on mingisugused teadmised (faktid, sõnad, valemid jms) tuleb selgeks õppida ja endaga elu lõpuni kaasas kanda. Metafoor viitab minu arust sellele, et inimene on teadmised integreerinud ja need on nüüd tema omad ja samas identifitseerib inimene end nende teadmiste kandjana. Sellest tuleneb järgmine metafoor

teadmiste kogumine – õppimine on teadmiste kogumine – kellel rohkem, see on targem. Siin on jällegi mitu võimalust – kas koguda laiuti (teades kõigest natuke) või süvitsi (kõike mitte millestki).

osalemine – õppimine toimub keskkonnas ja kollektiivselt. Usun palavalt, et humanitaarteadustes (ma ei tea, kas reaalteadused selle poolest väga erinevadki) sünnib tõde vaidluses (või vähemalt suhtluses). Kooli häda on siinjuures selles, et koolis on alati õiged ja valed vastused, ja inimesed ei armasta eksida.

töö õpetab tegijat viitab sellele, et kõige paremini õpitakse tegemine käigus. Töötab eriti hästi eluliste asjade puhul – sajas praemuna on kindlasti esimesega võrreldes perfektne. Toon siia juurde veel
kehakogemusliku õppimise, mille kaudu kogu õppimine alguse saab. Kuna koolipingis jäetakse keha tagaplaanile (välja arvatud kehalises kasvatuses, kus seesama õnnetu keha siis 2 koolitunni jooksul hindele võrkpalli mängima õpib), siis leiab keha iseloomulikke viise ennast manifesteerida.

mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas on kindlasti tõsi. Mu ema suudab tsiteerida hulganisti Leninit ja Stalinit ülistavaid lasteluuletusi.

ennastjuhtiv õppimine on see, mille poole ma ise püüdlen – tunda ära vajadused, seada endale eesmärgid, reflekteerida. Paraku on reflekteerimine üks kõige raskemaid asju üldse ja välja tuleb pigem „vabalt triivimine“, kus eesmärgid ja arusaamad muutuvad ajas.

Muidugi usun ma veel palavalt õppimisse kui võrgustikku.

Kasutatud allikad:
Pata, K. 2014. Uurimissuunad haridustehnoloogias. Loengumaterjal õppeaines “Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon”. Tallinna Ülikool. Vaadatud aadressil: http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng1.pdf  9. veebruaril 2014.

Õpileping

Teema

  • Digitaalsete õppematerjalide erinevad vormid, õppematerjalide koostamine ja sobivus erinevates õpisituatsioonides.
  • Open access ja autoriõigused.
  • Testimine õppeprotsessi osana.

Eesmärgid

  • Kuna minu üldisem eesmärk on abistada oma õppejõudusid e-õppe kasutamisel, siis tahan jõuda selgusele, kuidas ja missugused digitaalsed õppematerjalid ja e-õppe meetodid toetavad erinevaid õppeeesmärke.
  • Lisaks tahan enda jaoks selgeks teha autoriõiguste problemaatika.

Strateegiad

  • Kasutan aega ratsionaalselt, koostan tegutsemisplaani.
  • Püüan saada mitmekülgse ülevaate teemast õppematerjalide, kaasõppijate refleksioonide ja lisamaterjalide kaudu.
  • Esitan tööhüpoteese ja otsin neile kinnitust.

Vahendid/ressursid

  • Õppejõu pakutud materjalid ja kaasõppijate kirjutatu + kontakttundides arutatu.
  • Vajadusel otsin lisamaterjale andmebaasidest.

Hindamine

  • Olen omandanud õpiväljundid.
  • Olen kogunud struktureeritud viitevaramu vajalike ja kasulike vahendite kohta ja kasutan seda vastavalt vajadusele.

Õpiobjekti mõiste ja õppematerjalide levitamise vahendid

I teema – õpiobjekti mõiste ja õppematerjalide levitamise vahendid

Pean nüüd jälle alustama sellest, et ma ise ei õpeta ei üldharidus- ega kõrgkoolis, seega on minu senised kokkupuuted õpiobjektidega olnud peamiselt õppija (ja enamasti iseõppija) vaatepunktist.

Internet on paratamatult tänapäeval kõige suurem õpetaja ja esimene koht info saamiseks, sest sisaldab lõputut hulka materjali ükskõik millisel teemal (näiteks ehitajatega vaieldes kuuled tihti „ehitustavadest“ ja „kogemustest“, siis on väga abiks igasugused lisateadmised selle kohta, kas see on nii ja kuidas asjad tegelikult olla võiks – nt http://kuidasehitada.com/ jpt).

Aga internetti tekib igasugu materjale järjest juurde ja väga raske on aru saada, kuivõrd usaldusväärsed need on. Sestap on (vähemalt teoorias) väga hea, et on olemas õpiobjektide repositooriumid, andmekogud, mis sisaldavad kontrollitud materjale, mis on otsingu hõlbustamiseks märksõnastatud.

Olen varasemalt vaadanud TÜ õpiobjektide kataloogi, puhtalt huvist, milliseid õpiobjekte on tehtud. Hetkeseisuga on TÜ DSpace repositooriumis 205 elektroonilist õppematerjali, 265 avatud ligipääsuga õppematerjali ja 226 õppevideot.

Varasemast uurimisest mäletan mõtet, et märksõnastik sellisel kujul päris hästi ei toimi (vt siit – 788 märksõna, enamikku neist kasutatud 1-2 korda). Otsida saab veel aasta, autori ja pealkirja järgi, aga puuduvad kategooriad, mistõttu võib muidu hea materjal leidmata jääda, kui ei suuda välja mõelda õiget märksõna, autorit või pealkirja.

Värskem variant TÜ elukestva õppe haridustehnoloogiakeskuse loodud sisu@UT sisaldab TÜs loodud veebilehestikke, enamikku neist võib samuti kirjeldada õppematerjali või õpiobjektina. Sisu@UT töötab OpenScholar platvormil, mis on loodud õppe- ja teadustööga seotud veebilehtede loomiseks. Oma kodulehe tegemine sellel platvormil on naeruväärselt lihtne ning jõukohane igale kasutajale. Veebilehe avalikustamisega lisatakse see Sisu@UT kataloogi, kus veebilehed on jagatud 5 kategooriasse (humaniora, realia et naturalia, medicina, socialia ja varia). Kuna lehekülg on kasutusel alles vähe aega, siis on kõik materjalid (praegu kokku 110 ühikut) ka värsked.

Lähema vaatluse alla võtsin repositooriumi MERLOT II, mis on olemuselt siis referatoorium, sisaldades viiteid kõiksugustele õppematerjalidele.

Kuna minu esimeseks erialaks on teatriteadus, siis püüdsin leida teatriteadusega seotud materjale. Arvestades, et tegemist on „nišierialaga“ (võrreldes nt infotehnoloogia või keeleõppega), oli arvata, et teemat käsitlevate materjalide hulk on napp.

Püüdsin alguses materjale sirvida (browse materials). Arts -> Theatre näitab, et theatre studies ei ole märksõnana olemas, küll aga on olemas theatre history, mis sisaldab üsna huvitavaid materjale spetsiifiliste teemade kohta ja ka ülevaateid. Materjalid on põhiliselt inglise keeles ja sisaldavad enamasti copyrighti märget, seega nõuaks nende kasutamine igasuguseid lisapingutusi, mida õppejõud eeldatavasti tegema ei hakka.

Lihtsalt otsisõnade abil materjalide otsimine ei osutunud ka väga edukaks, kuna „theatre studies“ andis vaid 5 vastet ja „performance studies“ 23 vastet, millest vaid üksikud olid relevantsed. Laiendasin ja hiljem jälle kitsendasin otsingut

Performance – category: arts
Theatre – category: arts

Nüüd leidsin juba rohkem materjale teatriajaloost, praktilise teatri harjutustest, spetsiifilisi kursusi valgustajatele, butafooridele, näitlejatele. Aga kõik ei ole nii nagu esialgu paistab. Nt õppematerjal, mis kirjelduse järgi on learning object repository kõikidele haridustasemetele türgi nukuteatrist osutub 1-leheküljeliseks pealiskaudseks blogiartikliks.

Kui teatriajaloo materjalid on andmebaasid,  viitekogumikud või siis spetsiifilist teemat käsitlevad veebilehed, siis enamik teatrialastest veebikursustest, mida MERLOT IIs hoiustatakse, on kirjeldamatult kohutavad  ja visuaalselt aegunud.

MERLOT II puhul meeldib mulle see, et iga õppematerjali puhul on võimalik määratleda sihtgrupp, kellele kursus on mõeldud. Ka on hea vihje, millal materjalid on üles pandud ja viimati muudetud (ehkki see ei pruugi midagi tähendada). Ilmselt on populaarsematel kursustel töötav funktsioon ka kasutajate reiting, minu uuritud kursustel hinnang enamasti puudus. Kasulik on ka vihje autoriõigustele, ehkki ka see oli vanemate kursuste puhul määratlemata.

Väga meeldis mulle MERLOT pedagoogikaportaal, mida ma hiljem proovin lähemalt uurida.

Ühesõnaga – kuna ma juba eos arvasin, et häid materjale teatriuuringute kohta ei ole, siis ei olegi lugu väga hull, sest leidsin siiski mõned päris huvitavad lugemismaterjalid. Standardseid õpiobjekte sellel teemal ei ole, seega jääb õhku rippuma küsimus, kas guugeldades oleksin saanud parema tulemuse kiiremini. Populaarsemate teemade puhul on tulemused ilmselt hoopis teistsugused.