Monthly Archives: september 2013

Haridustehnoloogilise nõustamise 2. kodutöö (retsensioonid)

Esiteks pean tunnistama, et väga raske oli välja valida esseid, mida analüüsida, kuna igaüks neist sisaldas just kirjutaja enda kogemusest tulenenult huvitavaid mõtteid ja vaatenurki. Tänan ka kõiki, kes jagasid viiteid põnevatele ja sisulistele materjalidele. Valisin retsenseerimiseks tekstid, mis rõhutavad punkte, mis minu essees jäid kõrvaliseks või tähelepanuta.

Erkki Pung oma essees tõdeb, et ehkki innovatsioon hariduses on möödapääsmatu, tuleb alati mõelda, kas tasub panustada tehnika viimasele sõnale või võiks pigemini kasutada testitud ja töötavaid lahendusi. Nõustun temaga selles punktis täielikult – kuigi IT-lahendused (ja ma ei räägi siin ainult haridustehnoloogiast) ei ole tõenäoliselt kunagi lõplikult valmis, on praegu olemasolevad süsteemid sageli piinlikult poolikud, läbimõtlematud ja kasutaja on ühtlasi testija rollis (mis juhib teda oma põhieesmärgist kõrvale).

Erkki keskendub edasi ühele valusale konnasilmale – tehniliste vahendite kasutamine on paljude õpetajate jaoks hirmutav väljavaade, mitte võimalus. Kuigi tänapäeva esitlustehnika on kasutuslihtsuselt enam-vähem võrdne kodumasinatega, on hirm masina tõrkumise ees see, mis sunnib jääma juba tuttavate ja äraproovitud vahendite juurde.

Enda poolt lisan, et tehnika ongi ses mõttes nagu kuri koer ja tajub kasutaja hirmu – olete kindlasti ju isegi märganud, kuidas IT-poisi saabudes tõrkuvad masinad ilma puudutamatagi taas tööle hakkavad 🙂

Erkki essee põhipaatos on kantud tema enda töös ette tulevatest probleemidest ning seega ei ole imestada ka, et tal ei ole välja pakkuda selgeid ja lihtsaid lahendusi.

Kristel Tereping keskendub haridustehnoloogi kui õpetaja abilise rollile. Ta rõhutab, et kui õpetaja peab õpetama ühiskonnas toimetulekut, on vältimatu, et selle osaks on ka hakkamasaamine tänapäevases tehnoloogiat täis keskkonnas. Kõigepealt paneb see õpetajale kohustuse olla tehnoloogiliselt pädev (teadlik IKT kasutaja), et rakendada tehnoloogiat õppijakeskse õpetamise jaoks. Kõiges selles aitab teda haridustehnoloog, kes ongi koolis õpetajate jaoks ja alles seejärel õpilaste, lastevanemate jt jaoks. Kristel toob näiteid erinevatest meetoditest, kuidas õppimist keskendada just õpieesmärkidega seotud tegevusteks (näiteks et koomiksi tegemisel eesti keele tunnis kasutatakse tehnilisi vahendeid, mis võimaldavad keskenduda keelele, mitte joonistamisoskusele).

Me kõik – nii ma ise kui ka Kristel ja Erkki leiame, et õpetamine peab olema hästi läbimõeldud ning tehnoloogilised vahendid peavad toetama sisu.

Advertisements

Essee haridustehnoloogia vajalikkusest ja haridustehnoloogiliste võimaluste rakendamisest õppetöös

Meie ümber on igapäevaselt järjest rohkem digitaliseeruv ühiskond, aina enam on nutikas tehnika osaline enamikes meie toimingutes ning teeb paljutki meie eest ära. Mõnedki olukorrad, mis varem nõudsid inimestevahelist suhtlemist, jäävad täna inimese ja masina vahele või vähemalt arvuti poolt vahendatuks. Ilmselt oleks vastuvoolu ujumine mõelda, et klassiruum peaks jääma puhtaks ja tehnikavabaks, samamoodi kui ikka veel arvata, et õpetamine saab toimuda vaid suhtlemisel kõiketeadva õpetaja ja „tühja anuma“ vahel.  Seega – kui tehniseerub ühiskond, peab digitaliseeruma ka õpetamine.

Kuigi tehnika muudab igapäevaelu paremaks ja mugavamaks, on viimased kakskümmend aastat näidanud, et õpetamis- ja õppimisprotsessi puhul ei pruugi tehnilised abivahendid õpitava omandamist lihtsamaks muuta. Siin tulebki appi haridustehnoloogia.

Mart Laanpere definitsiooni järgi on haridustehnoloogia pedagoogilise uurimis- ja arendus-tegevuse valdkond, mille aluseks on õppimise, õpetamise ja tehnoloogia vaheliste seoste ning uute õpikeskkondade terviklik käsitlemine. See tähendab, et tehniliste vahendite väljatöötamisel lähtutakse õppimis- ja õpetamisteooriatest ning hinnatakse kas ja kuivõrd loodud vahend/meetod toetab õppijat õppimisprotsessis ning kas need õpetavad ikka seda, mis on ette nähtud.

Nõnda on haridustehnoloog inimene, kes teab mõnda õppimisest ja õpetamisest ning kuidas tehnoloogiliste vahenditega saab õppimist toetada. Siit lähtudes võib kuuluda haridustehnoloogi tegevuste hulka e-õppe ja IKT tehnoloogiate kujundamine ja väljatöötamine (uuringud ja rakendused), e-õppe vahendite tutvustamine ja nende kasutamise tehniline toestamine ja õppeprotsessis osalejate nõustamine (rakendamine reaalses õppetegevuses), õppekeskkonna vormimine ja täiustamine, vastavus seadusandlusele (arendustöö)  ning tehnoloogiliste arengute jälgimine ning tehnoloogilise (sh tarkvaralise) baasi hooldamine ja arendamine. Siin on välja toodud vaid haridustehnoloogi võimalikud tegevussuunad kõige laiemalt ja kindlasti mitte ammendavalt. Iga haridustehnoloog ei jõua nagunii kõigega tegeleda.

Kai Pata sõnul on haridustehnoloogia uurimisvaldkonnaks tehnoloogia niivõrd, kui see avaldab mõju õppimisprotsessile – õppematerjalide edastamisele, suhtlemise toetamisele, tagasisidele ja hindamise võimaldamisele. Seega on haridustehnoloogil alati vaja mõelda, kas õpikeskkond, mida ta kujundab, toetab õppimist, kas õpitehnilised vahendid, mida kasutatakse (nt multimeedia-, audio-video vahendid), õpihaldussüsteemid, nutitelefonide ja tahvelarvutite rakendused jms täidavad oma (õppe)eesmärke, mitte ei sega õppimist.

Haridustehnoloogiliste vahendite kasutamine on avardanud õppimisvõimalusi ning elukestva õppe kontseptsiooni oleks ilma e-õppe võimalusteta palju raskem ellu viia. E-õppe keskkonnad võimaldavad asünkroonset ja distantsõpet, mis võimaldab õppida ajalist ja ruumilist distantsi ületades – ka ma ise ei oleks kunagi tulnud õppima Tallinna Ülikooli, kui peaksin koolis käima standardselt esmaspäevast reedeni. E-õppe vahendite kasutamine on praeguseks orgaaniline osa formaalsetest õpingutest (ei ole vist ühtki õppekava, mis ei sisaldaks juba IKT pädevuste omandamist), kuid aina enam ja enam on e-õpe levinud ka mitteformaalses õppes – huviõpe, erialane täiendamine, osalemine e-kursustel, ka näiteks isemoodustuvad vabatahtlikud (e-)õpivõrgustikud ühiste huvide ja eesmärkide alusel, kus sageli on õppijaid kogu maailmast. Rääkimata informaalsest enesetäiendusest, mida me kõik iga päev interneti kaudu viljeleme – mõnele kindlale probleemidele lahendusi otsides võib aina rohkem sattuda õpiobjektidele (nt õpiobjektide repositooriumis või Youtube’is), lahendada enesekontrolliks liiklusteste, teha eesti keele harjutusi jne.

Haridustehnoloogiliste arenduste ja rakenduste taustal on alati olnud mootoriks tehnoloogiline areng – võimsamaks muutuvad arvutid võimaldavad järjest andmemahukamate õpiobjektide (nt simulatsioonide) ehitamist ja kasutamist, interneti laiema levikuga (ning eriti Web 2.0 tulekuga) kinnistub muutunud õppimise käsitlus – vastutus õppimisprotsessis liigub järjest enam õppijale, kes ise valib, mida ja millal ta õpib (siit lähtuvad muidugi küsimused internetilehtede sisu kvaliteedi osas jne). Selge on, et formaalses õppes toimuvad need muutused aeglasemalt ja läbimõeldumalt, aga suundumist rakenduslikuma õppe ja õppimise individualiseerimise suunas on näha küll.

Kasutatud allikad:

Haridustehnoloogilise nõustamise loengukonspekt ja materjalid

Kai Pata. Haridustehnoloogia uurimissuunad. 1. loengu konspekt. Loetud 26.09.2013 aadressil http://www.tlu.ee/~kpata/haridustehnoloogiaTLU/loeng1.pdf

Õpileping

Viide

TeemaMida ma soovin õppida? Mis valdkond?

Kuna ma alles alustan õppimist (ja eriti veel sellist õppimist, mille põhiosa toimub veebis), siis tahan esmalt õppida, kuidas tekitada enda ümber kiiresti produktiivset õpikeskkonda ning millised on minu enda jaoks sobivad õppimismeetodid ja –vahendid. Aine seisukohalt huvitavad mind väga õpikogukonnad kui sellised.

EesmärgidMis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?

Püüan koguda teadmisi erisugustest õpikeskkondadest ja erinevatest õppimisviisidest. Tahan aru saada, kuidas tekitada parimaid võimalikke õpikeskkondi, et õppimise tulemuslikkust enda ja teiste jaoks suurendada.

StrateegiadKuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?

Püüan esmalt leida enensele sobivad õppimistehnikad. Hetkel tundub, et kõike on väga palju ning ma rapsin valimatult ühte ja teise suunda. Püüan leida erinevates ainetes prioriteetsed valdkonnad, seostada omandatavat materjali rohkem ennast ümbritseva reaalsusega ning leida aega reflekteerimiseks.

Vahendid/ressursidMissuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?

Enne päriselt õppima asumist arvasin, et põhiline ressurss, mis mul hetkel on olemas, on aeg. Praeguseks ma muidugi enam nii ei arva, aga pean tunnistama, et minu pere on väga toetav. Lisaks perele olen väga palju leidnud innustust kaaslastest. Haridustehnoloogia eriala õppematerjale (seoses kasutatavate avatud õppevormidega) on veebis liigagi palju saadaval, püüan neist pigem eemale hoida. Kõige nõrgem ressurss hetkel on minu arvuti, mis suuremate veebilehtede avamisel võib kokku joosta ning tehtud töö hävitada.

HindamineKuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?

Olen oma eesmärgid saavutanud, kui suudan enda jaoks leida definitsiooni mõistetele, nii et saaksin kasutada neid ilma ebaluseta hinges, tean ja tunnen endale ja teistele sobivaid õpikeskkondi (st suudan õppeeesmärgist lähtuvalt valida sobiliku keskkonna).

RefleksioonMis minu jaoks töötas ja mis mitte? Miks? Mis on need aspektid, mille kallal pean veel vaeva nägema? Mis on minu tugevad ja nõrgad küljed? Mida ma peaksin järgmisena tegema?

Hetkel olen hädas ennastjuhtiva ja teiste poolt juhitud õppe vahel balansseerimisega – oi kui palju lihtsam on õppida see peatükk sellest õpikust selleks kuupäevaks vs arendada end oma teemal.

HDRi katsetus

Minu katsetus Fotoriga. Kõige raskem oligi minu iidvana seebikaga korralikupoolsemat pilti teha, eriti niimoodi, et väikesed ahned käpad mänguasja vahepeal ära ei kraba. HDRimine läks juba libedalt, ehkki suurt vahet tulemuses minu silm ei märka. Tahan millalgi parema valgusega uuesti proovida.

Tulemus sai selline (HDR on all paremas nurgas):

tulemus

Teadmusjuhtimine 1.2 “I=0”

F. J. Miller „I=0“

Artikli tonaalsus on teadmusjuhtimise kui teooria kohta algusest peale ründavalt skeptiline. Probleeme tekitab tema jaoks eelkõige teooriates sisalduv implikatsioon, et teadmised ja informatsioon on vahetatavad – et teadmisi on võimalik koguda ja salvestada ning nii saame tähendustiine info. Autor vaidleb kontseptsiooniga, et teadmust saab ekstraheerida, dokumenteerida, organiseerida jne st juhtida.

Ta väidab, et kui varem jagasid inimesed infot ja teadmisi peamiselt inimestega, kellega neid sidus ühine teadmisväli, siis infoajastu põhimuutus seisneb selles, et informatsiooni on hetkega ja kadudeta võimalik üle kanda kõikjale, ka sinna, kus inimesi ei seo ühine elukogemus. Ning see ongi paljude inimeste ja organisatsioonide ees seisvate dilemmade põhiprobleem ja –põhjus. Me võime saata välja infot, kuid ei saa olla kindel, kuidas vastuvõtja seda infot interpreteerib, enamgi veel, katkestusega (ilma inimliku kontaktita) infoedastuse puhul on palju kontrollimatuid mõjutegureid (nt kas või vastuvõtja meeleolu).

Miller tsiteerib Svelbyt, kelle jaoks organisatsioonide viis kohelda informatsiooni tähendusliku ja väärtuslikuna on viga ning tegelik väärtus on info abil loodud teadmised. Miller jätkab, et info on seega vahend, mille eesmärk on tekitada inimeses vastukaja, elutu ja staatiline materjal ootamas interpretatsioone ja tähendust. Ilma inimeseta on info tähendus vaikeolekus (tacit). Samas toodab identne informatsioon alati erinevaid tähendusi, kuna tähenduste loojate – inimeste – huvid, uskumused, tunded jne on erinevad ja muutlikud. Teadmisi ei saa tarbida, seega on teadmuse ülekanne nonsenss, info on tähenduseta (I=0), kuni keegi seda interpreteerib. Informatsioon ergutab inimesi tähendusi looma, igasugune uus info rekonstrueerima olemasolevat teadmist.

Miller väidab, et Polanyi käsitlust väljendatud ja vaiketeadmistest on valesti mõistetud, kuna teadmine saab olla alati ja ainult vaike, sest niipea, kui seda väljendada, muutub see informatsiooniks, mida jällegi tuleb tõlgendada. Teadmine on mittemateriaalne, elav inimkogemus. Näiteks kommunikatsiooniprotsessis edastatakse sõnade abil (info edastamisel) tegelikult potentsiaalset tähendust ning edukas info edastaja arvestab vastuvõtja personaalset konteksti (vaikedimensioon).

Teadmuse juhtimine on artikli autori jaoks kõlbmatu mõiste, kuna käsitleb materjali, mida ei ole võimalik „juhtida“ ning muudab olukorra veel halvemaks, andes mõista, nagu oleks teadmust võimalik töödelda, edastada, vastu võtta jne. Samas oleks „teadmuse jagamine“ (knowledge sharing)  autori meelest aktsepteeritav kontseptsioon ning kõik praeguse teadmusjuhtimise säilitavad, jagavad jms funktsioonid kuuluvad olemuslikult infojuhtimise distsipliini alla.

Ta arvab, et tuleb vastu seista infotehnoloogilise arengu poolt tekitatud survele mõista teadmust millenagi, mis on inimteadvusest lahus. See omakorda tõstab informatsiooni interpreteerimise ja jagamise (interpretation and sharing of) olulisemaks kui info kättesaadavuse (accessibility).

Teadmusjuhtimine 1.1

Õigekeelsussõnaraamatu järgi on teadmus „süstemaatiliseks kasutamiseks korraldatud faktide, sündmuste ja tõdemuste kogu,“ mis omakorda jaguneb teoreetiliseks ja kogemuslikuks  teadmuseks.

Teadmusjuhtimine on aga mõiste, millel puudub üheselt aktsepteeritud definitsioon. Põhimõtteliselt on teadmusjuhtimine organisatsiooni teadmuse ja informatsiooni elutsükkel (ja selle protsessi süsteemne haldamine)  – teadmuse loomine (mis lähtub organisatsiooni/selle liikmete vajadustest), selle hindamine, säilitamine ja leitavus (klassifitseerimine ja kodifitseerimine), teadmuse ülekanne (õpetamine/õppimine), kaitsmine, rakendamine ja sellest tulenev organisatsiooni areng, millest lähtuvad omakorda uued vajadused. Teadmusjuhtimine on „õppiva organisatsiooni“ tarvidus, mis tunnustab inimest teadmuse (nii väljendatud kui vaiketeadmiste) kandjana (intellektuaalne kapital) ja organisatsiooni teadmuse kasutajana. Teisalt tähendab teadmusjuhtimine pideva koostöö(collaboration)vajaduse tunnistamist ning selleks kavandatud ressursse organisatsiooni sees ehk teadmusküllase keskkonna loomist.

Teadmusjuhtimise mõiste kujunes välja 1980ndate aastate teisel poolel, kuigi arusaam informatsioonist ja teadmusest kui organisatsiooni ressursist oli olemas juba varem. Mõiste loojaks peetakse Karl Wiigi.

  • 1959 lansseeris Peter Ferdinand Drucker termini teadmustöötaja (knowledge worker)
  • 1966 eristas Michael Polanyi väljendatud ja vaiketeadmised (explicit, tacit knowledge)
  • 1982 tõid Peters ja Waterman välja „parimad kogemused“ (best practice)
  • 1993 ilmus Tom Stewarti artikliteseeria intellektuaalsest kapitalist ajakirjas Fortune
  • 1995 avaldasid Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi raamatu „The Knowledge-Creating Company“
  • 1997 asutati Teadmusjuhtimise konsortsium (The Knowledge Management Consortium) ning seejärel mitmed teadmusjuhtimise teemalised ajakirjad

Teadmusjuhtimise arenguetapid Michael Koenigi ja Kenneth Neveroski (2008) järgi: I arenguetappi juhtis arusaam informatsiooni ja teadmiste olulisusest organisatsiooni arengus (teadmus konkurentsieelisena) ja infotehnoloogia areng, ning sellest lähtuvalt tajutud võimalused kasutada infotehnoloogilisi vahendeid teadmiste edastamisel ja jagamisel. II arenguetapil sai oluliseks inimressurss – õppivad organisatsioonid (Peter Senge) ning vaiketeadmised (Ikujiro Nonaka) ja praktikakogukonnad (Jean Lave ja Etienne Wenger), teadmiste jagamise kõrval sai enam tähelepanu teadmuse loomine. III etapp keskendub informatsiooni struktureerimise ja klassifitseerimise probleemidele (märksõnadeks sisuhaldus, taksonoomiad ja metadata), IV etapis laieneb teadmusjuhtimine organisatsiooni piiridest välja, haarates kaasa kasutajaid, kliente jne.

Teadmusjuhtimine kui distsipliin on reageering muutustele majanduses ja ühiskonnas, mille on kaasa toonud üleilmastumine, infotehnoloogiline areng ja teadmuspõhine ettevõtlus ning püüab vastata just nende suundumuste poolt tõstatatud probleemidele.

Teadmusjuhtimine on tihedalt seotud infojuhtimisega ning sageli käsitletaksegi mõlemaid koos. Kokkupuutepunkte on ka paljude teiste teadusharudega – filosoofia ja religiooniõpetus aitavad mõista teadmise olemust, psühholoogia tegeleb inimkäitumise uurimisega, majandus- ja sotsiaalteadused uurivad teadmiste rolli organisatsioonis ja ühiskonnas laiemalt.

Infojuhtimise eesmärgiks on info tõhus haldamine ja juhtimine. Infojuhtimine sisaldab infostrateegiat ja inforessursside haldamist lähtudes organisatsiooni vajadustest. Infojuhtimine osad on infovajaduse väljaselgitamine, info hankimine, info organiseerimine ja säilitamine, infotoodete ja  -teenuste arendamine, keskkonnaseire, infoedastamine infovajajaile ja informatsiooni  eesmärgipärane kasutamine.

Teadmusjuhtimine tegeleb teadmiste/teadmusega ning selle eesmärgiks on vajalike teadmiste jõudmine neid teadmisi vajavate inimesteni ehk teadmuskeskkonna loomine. Teadmusjuhtimine on interdistsiplinaarne lähenemine, mis sisaldab endas teadmust toetavate tehnoloogiate, organisatsioonikultuuri ja psühholoogia ja organisatsiooniökoloogia aspekte.

Teadmiste tüpoloogia (teadmiste hierarhia)

  • Andmed (data) – informatsiooni koostisosad (märgid, sümbolid või nende kogumid), mis sobivad kogumiseks, töötluseks, säilitamiseks, edastuseks või tõlgenduseks.
  • Informatsioon (information)– konteksti asetatud reaalne või potentsiaalse väärtusega andmed.
  • Teadmised (knowledge) – tõlgendatud informatsioon, mis lühema-  või pikemaajaliselt on kinnistunud inimese mällu.  Inimese teadmised võib jaotada väljendatavateks ja vaiketeadmisteks.
  • Teadmus (wisdom) –  kollektiivselt või individuaalselt rakendatavad teadmised (nii väljendatud kui vaiketeadmised).

1.3.1

Teadmusjuhtimises eristatakse kolme peamist teadmiste hankimise allikat:

  • Parim kogemus või hea praktika (Best Practices)
  • Organisatsiooni või korporatsiooni mälu (Organizational/Corporate Memory)
  • Praktikakogukonnad (Communities of Practice)

Enesetutvustus

Olen Aivi ja töötan Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudis kirjanduse ja teatriteaduse eriala õppekorralduse spetsialistina. Viimased kaks aastat olen olnud kodune. Eelnevalt õppisin samas teatriteadust.

Igati keskmise eestlasena olen olnud Orkutis, pidanud blogi. Praegu suhtlen Facebooki kaudu ja loen feedlyst huvitavaid blogisid, ise infouputusele midagi ei lisa.