Monthly Archives: november 2014

Kolmas kodutöö, hilinemisega

Mis juhtub siis kui kooli/asutusse satub uus tehnika, kuidas kompetentse edastatakse ühelt inimeselt teisele? Ehk kuidas kõik kolleegid saavad teada kuidas vidin töötab ja milleks see neile kasulik on jne.

Mõtlesin selle kodutöö üle pikalt. Uut tehnikat satub minu töökohta üsna harva. Olen siiski selline saurus, et mäletan seda, kuidas arvuteid ja projektoreid hakati auditoorses töös kasutama. Siis toimus kõik vabatahtlikkuse alusel – toimusid koolitused ja need, kes soovisid, võtsid osa. Ülejäänud sajad ahvid õppisid teiste pealt (nt konverentsiettekannete pealt). Nii tehnoloogilise kui õppemetoodika alase innovatsiooni omaksvõtu kõveral kössitab meist enamik hilise enamuse seltsis.

Kuidas motiveerida kolleege, kuidas tuua nad koolituse/erineva taristu kasutuse juurde? (trikid-nipid)

Väga palju toetab tehnoloogia kasutuselevõttu see, kui on olemas tehniline tugi. Meil toimib motiveerimine kõige paremini üksteiselt õppimisena – kui keegi leiab midagi huvitavat ja näitab teistele. Samas töötab see paremin sel juhul, kui inimesed reaalselt kokku saavad, ja seda ei juhtu just liiga tihti. Väga suur erinevus on siinkohal sotsiaalmeedia kasutajate ja mittekasutajate vahel – kui FB või kas või Skype’i kaudu on võimalik ilma suurema mõttetööta link ja paar saatelauset edasi saata, siis (e-)kirja kirjutamine nõuab rohkem põhjendust – st teade peaks olema olulisem.

Ka osaletakse parema meelega koolitustel, kus keegi on juba varem käinud – st on positiivne eelhäälestus. Muidugi on põhiline hirm see, et aeg läheb raisku (st reaalset kasu ei ole). Samamoodi on ju ka kooliõpetajatega – alati nõutakse tagasisides töölehti, “millega otsekohe klassi võiks minna”. Aga olgem ausad – kes on piisavalt pädevad tegema x õpetaja y klassile z situatsioonis töölehti – minu arust ainult õpetaja ise, sest tema planeerib oma tegevust, temal on eesmärgid ja õpilastel on eesmärgid (siinkohal tervitus Ülo Vooglaiule), millest lähtuvalt tund läbi viiakse.

Seega on minu meelest koolitusel põhiline leida tasakaal inspireerimise (vau!) ja reaalse kasutatavuse (ma teen seda kohe homme) vahel.

Milline on meie pakutav portfolio: millised on meie või kooli/asutuse valikud e-keskkondade osas? Mis on õnnestunud e-keskkondade valikul ja koolitustes ja mis ei ole? Kas seda üldse analüüsitakse ja sellest õpitakse?

Meil on ÕIS, siseveeb, DHIS, Moodle, võrgukettad. Igal on oma puudused, igal ka mõned voorused. Keskkondi on palju, need on erineva funktsiooniga ja ka kasutajate baas on erinev.

ÕIS on TÜ enda loodud ning meie vajadustest lähtuvalt seda ka kogu aeg täiendatakse. Minule, kes ma olen ÕISiga kokku puutunud juba üle 10 aasta, tundub see üsna kasutuskõlblik. Vanasti ma kogu aeg mõtlesin, et mismoodi saab olla, et ei osata ja ei leita. Siis tõi saatus mu teele TLÜ ÕISi. Nüüd ma tunnen neile kõigile südamest kaasa – mõnikord aju lihtsalt ei paindu sedamoodi, kui masin nõuab.  ÕIS on üks neist näidetest, kus inimesed kõigepealt tutvuvad keskkonnaga ja siis tasapisi saavad ise hakkama – ainekava muutmine jms on kõigil õppejõududel käpas. Aga üliõpilastelt eeldame me rohkem, st et nad saavad (esimesel koolipäeval läbi viidud) paaritunnise nõustamise järel täiesti ise hakkama. Valus on muidugi see, et arusaam, et nad ikkagi ei saa hakkama, tuleb liiga-liiga hilja (eriti tasuta hariduse süsteemis, kus iga vea eest peab kohe raha maksma).

Siseveeb on ok, sisaldades kõiki dokumente, juhendeid, tutvustavaid-ülevaatlikke materjale jms, aga seda kasutavad siiski üsna vähesed töötajad. Kui hakkas kehtima nõue lähetusi veebis vormistada, kasvas kasutajate arv kohe märgatavalt.

Dokumendihaldussüsteem on ka üsna hästi käideldav (pärast mitmeaastast eemalolekut suutsin kadudeta uuesti kasutama hakata). Aga see süsteem vahetatakse uuest aastast ümber, kuna on ajale jalgu jäänud.

Kasutamist analüüsitakse pidevalt, analüüside tulemused pannakse siseveebi üles, kust paraku keegi neid ei ole. Nii et jah, aga natuke nagu linnukese pärast

 

6. Kas ja kuidas analüüsite (analüüsiksite) taristu kasutust?

Ma nüüd olen siin pendeldanud suurema ja väiksema üksuse vahel. Siin on ilmselt sobilik rääkida väiksemast üksusest. Mingisugust analüüsi ei ole. Meil on aastate jooksul kujunenud välja olukord, kus enamik inimesi teeb tegelikult tööd kodus (mõned tööandja soetatud arvutitel), mõned isiklikel. Kohapeal olevaid töövahendeid kasutavad optimaalselt ainult need töötajad, kes on pidevalt töökohal, seega pole eriti oluline ka see, et need on aegunud tehnoloogiad. Meie erialal pole ka eriti võimsaid masinaid tarvis.

Küll on üsna ärakasutatud olekus auditooriumide tehnika – ka selle osas ei ole meil mingisugust analüüsi ega arengukava. Uus tehnika ostetakse siis, kui vana on katki läinud.

Advertisements