Monthly Archives: september 2014

1. kodutöö

Loen praegu John Biggsi raamatut Teaching for Quality Learning at University, milles ta nuriseb, et tehnoloogiast hariduses räägitakse enamasti IT kontekstis (alltekstiks mõte, et rohkem tehnikat auditooriumis = paremad õppetulemused), kuna aga tegelikult tuleks alati lähtuda ET-st (eesti keeli HT-st), ehk siis sellest, kuidas tehnoloogia abil õppetööd tulemuslikumaks teha. Samas ei saa seda pahaks panna – raporteerida silmaganähtavast progressist ehk klassitäiest uutest arvutitest, kiiremast wifist või tahvlitest  ja sellest, kui lahe see on, on palju lihtsam, kui tõestada, kuidas nende kasutamine on õppimist kuidagimoodi parandanud või edendanud.
Minu töökohas muidugi ei ole eriti põhjust ka IT-progressist rääkida – kui midagi uut ostetakse, siis pigem sellepärast, et vana on katki läinud, tehnilist hüpet (videomakist dvd-masinani, grafoprojektorist arvutiteni) viime läbi tasa ja targu – veel täna hommikul käisin (küll juba üsna tolmust) grafoprojektorit auditooriumisse vinnamas. Samas olen ma muidugi selle poolt, et inimesed teeksid tööd vahenditega, mis on neile tuttavad ja mugavad.
Kui poleks ainult üht väikest aga… Ikka enam ja enam arutluse all see, et tudengid ei tule enam loengutesse kohale, kui nad ongi, siis istuvad Facebookis ja ei kuula (võib-olla ei oskagi kuulata). Rääkimata kirjutamisest, mida ei oska enam eriti ka magistrandid. Võib-olla, arutatakse, võib-olla peaks tegema rohkem e-kursusi Moodle’is, et nad rohkem õppimisest osa võtaksid.
Ja siis ütlevad need, kes Moodle’it juba kasutavad, et enamik suudab ka sealt lati alt läbi ronida. Ülikooli roll on taandatud sellele, et õpetada üliõpilast lugema ja kirjutama ja üldisemalt õppima.

Haridustehnoloogia mõte laiemalt on muidugi see, kuidas luua sobivaid süsteeme, et õppijad saavutaksid vajalikud õpitulemused. Kitsamalt on HT seotud tehnika mõtestatud kasutamisega õppimisprotsessis õppetulemuste saavutamiseks. Haridustehnoloogilised vahendid (nii metoodika kui taristu osas) lähtuvad ideaalis õppeprotsessi osaliste vajadustest ja võimalustest. Hetkel mulle tundub, et nende osaliste oskused on liiga erinevad – paljutki võetakse mõlemalt poolt iseenesestmõistetavana ning pettutakse, kui ühist mõistmist ei tekigi.

Haridustehnoloog ongi  E.T., sõbralik tulnukas kaugelt planeedilt, kes sõbralikult ja empaatiliselt püüab suhelda kõigiga võib-olla mõnevõrra paranoilises õhkkonnas, kus inimesed kardavad uusi asju proovides oma rajalt eksida. Haridustehnoloog pakub kõrvalpilku, teistsugust lähenemist ja selle kaudu võimalikke lahendusi olemasolevatele probleemidele.

Kui nüüd tulla ebakindlast esseistikast tagasi maa peale, oma kabinetti, siis pean kõigepealt tunnistama, et ma ei tööta tegelikult haridustehnoloogina ega IT-inimesena vaid õppekorraldajana, kelle ülesandeks on muu hulgas ka see, et õppetöö sujuks ja sestab sisaldab teatavat HT/IT lõiku (põhimõtteliselt tekib see siis, kui ei suju). Meie asutuses töötavate haridustehnoloogidega mul otsest kokkupuudet ei ole olnud, olen osalenud mõnel nende korraldatud veebikursusel ja e-lõunal. Igal juhul on nad väga tublid. Minu tööst lõviosa moodustab igasugu administreerimine ning see on küll valdkond, kus tehnoloogia on asju muutnud paremaks ja ladusamaks. Minu eduelamused siiani on seotud põhiliselt enese arenguga – kui leian viisi, kuidas teha asju kiiremini, lihtsamalt. Sama kehtib ka teiste puhul – kui paberdamise asemel saab dokumendid esitada digitaalselt, kuigi algul on vaja käehoidmist igal sammul. Samuti teeb meele rõõmsaks see, kui inimesed räägivad ja üksteise kogemustest õpivad.

Suurim väljakutse taristu plaanis on eelseisev taristu seisukorra analüüs ja arengukava koostamine – missugune on masinapark praegu ja kuidas jätkusuutlikult tulevikku liikuda. Selle aluseks saab olla ainult laiem visioon sellest, keda (ja kuidas) me lähemate aastate jooksul õpetame ja kes õpetama hakkavad.

Refleksioon külaskäigust Pelgulinna Gümnaasiumisse: mulle väga meeldis sissejuhatav osa, kus oli näha, kui palju on igasugu tehnoloogiat, mida tavalises õppetöös vaja läheb (ehk loomulikuks peetakse). See, et taristu loomisel lähtutakse individuaalsetest vajadustest ja sellest, et on normaalne, kui õpetajad õpivad üksteiselt (kuidas seda olukorda tekitada?). Ja eriti meeldis mulle see mõte, et dokumendikaamera saaks teha diy lambist ja veebikaamerast – ma tahaks seda proovida.