Monthly Archives: märts 2014

Probleem, eesmärk ja uurimisküsimused

Probleem (1 lausega): Puudub teadmine, missugused on efektiivsed e-õppe metoodikad humanitaarainete õpetamisel, mis toetaksid haridustehnoloogiliste pädevuste omandamist.

Eesmärk:
1. Selgitada välja, milliste õpetamismetoodikatega on võimalik realiseerida haridustehnoloogilisi pädevusi humanitaarerialade kontekstis.
2. Luua humanitaarainete õppemetoodikate pakett (valida välja potentsiaalsed õpetamismetoodikad, vahendite, ressursside ja õpikeskkonna kasutusviisid (mis on seotud õpetaja ja ka õpilaste haridustehnoloogiliste pädevustega).
3. Katsetada potentsiaalseid metoodikaid haridustehnoloogiliste pädevuste tutvustamise kursusel.
4. Hinnata metoodikaid.

Uurimisküsimused:
1. Kuidas avalduvad spetsiifilised HT pädevused humanitaarhariduse kontekstis?
2. Missuguseid õpetamismeetodeid peaks õpetaja valdama (haridustehnoloogiaga seotud õppevahendite loomine, õpikeskkondade kujundamine, reflekteerimisvahendid)?
3. Missuguseid õppemetoodikaid õpetajakoolituses kasutatakse?
4. …

 

Uued tehnoloogiad

Kuna mul ei ole hetkel võimalik kasutada ei nutitelefone ega tahvleid, siis proovisin nii arvutis, tahvlis kui ka nutitelefonis töötavat EduClipperit. Videotutvustus on siin.

EduClipper reklaamib end õpetaja Pinterestina ja nii see on ka – tegemist on nn visuaalse järjehoidjaga, kus materjali saab lisada, muuta, laikida, sheerida jne.

Lisada saab nt Powerpointi ja pdf-faile, samuti videoid, pilte. Samuti on võimalik lisada materjale otse GoogleDrive’ist. Ka saab luua viiteid materjalidele (ka APA süsteemis), see käib www.easibib.com abil.

Kasutamiseks tuleb luua konto – sh küsitakse nime ja õppeasutust,  võimalik on liituda ka Facebooki ja Google+ konto kaudu. Võimalik on saada teateid liikumistest oma kontol ja oma õpilaste kontodel. Teisi kasutajaid saab jälgida (follow). Konto maht on 1 GB. Oma materjale on võimalik ka eksportida, ehkki mul andis selline katse veateate.

EduClipperis on võimalik

  • lisada eduClip – ehk siis järjehoidja. See võib olla privaatne või avalik (vaikimisi). eduClipile saab lisada kirjelduse ja kommentaari (240 tähemärki). EduClipi saab teha siis kõigist neist materjalidest, mida ma ülalpool loetlesin. EduClipi saab panna tahvlile (eduClipboard) ja/või lisada ülesandele (assignment).
  • lisada eduClipboarde – ehk siis veebilehti-tahvleid, kuhu saab viiteid korjata.
  • luua portfoolio.

Igale eduClipile või eduClipboardile on võimalik lisada silte (tags), mille abil saab materjale otsida.

Oma materjale saab jagada klassi või grupiga. Selle loomine on üsna lihtne. Klassile tuleb panna nimi, lisada saab klassi ikooni, kirjelduse, aine, kooli nime, klassi numbri või nimetuse. Siis on võimalik laadida õppijate andmed csv-failina (upload roster), millega saab õppijad automaatselt eduClipperiga liita (vajalikud andmed on eesnimi, perenimi, kasutajatunnus). Teine variant on luua ligipääsukood, mis saadetakse õppijatele meiliga. Oma õppijatele saab anda erinevaid õigusi eduClipperis toimetamiseks (nt saab luua privaatseid eduClippe, oma profiilile pildi lisada, kommenteerimida, õppija privaatandmetega seotud piirangud ja määrata ära see, mida õppija näeb (kogu materjal, klassikaaslaste ja õpetajate loodud materjal, sama klassi materjalid)).

Grupile/klassile ülesannete lisamine käib nii: ülesandele lisatakse nimi ja kirjeldus, alguse- ja lõpuaeg. Siis on võimalik valida, kas õpilase vastused on teistele õpilastele näha või õpilase õpetajatele (?). Tagasiside vormideks saab valida audio, video ja/või teksti. Ülesande materjaliks võib lisada mõne olemasoleva eduClipi, eduClipboardi või luua uue. Proovisin lisada linke ja videoid – õnnestus vimeo lisamine, aga mitte YouTube oma. Kui materjalid on juba enda eduClipperis olemas, siis on lisamine eriti lihtne.

Teste, hindamist jmt siin küll ei ole, aga ilmselt on võimalik mõni test kergesti külge klippida.

Mulle tundub see täitsa lahe vahend – lihtsalt kasutatav, kuna uus asi, siis on ka materjalid suhteliselt uued (eestikeelseid küll hästi vähe). Kasutatav ka kõikide nutikate vahenditega.

Ülesanne

Kodutöö tuunimine CSSi abil

Mida ma tegin:

  1. mässasin fontidega (tõmbasin mõned open-type tüüpi fondid, aga ei saanud neid käima. Siis katsetasin GoogleFontsi abil – sellega õnnestus).
  2. pealkirjad said 2 erinevat fonti – 1 esitähele ja teine pealkirja enda jaoks. Samuti toimib hover – kui hiirega teksti peale minna, siis muutub tekst roosaks.
  3. taustapilt – otsisin netist taustapildi ja avastasin siis, et mu taustavärv ei paista selle tagant välja. Võtsin siis PaintNETi abil pildilt tausta ära ja muutsin ka haamri pooleldi läbipaistvaks.
  4. sektsioonid – lisasin (läbipaistva) taustavärvi, raamid, tuunisin laiuse sobivaks ja servad ümmargusemaks, lisasin mõnedele sektsioonidele bordüürid. Viimasele sektsioonile püüdsin lisada sellist imeasja nagu background gradient, aga see jäi eraldi – st mitte taustapildina. Ei tea, kas see ongi niimoodi mõeldud?
  5. lingid – panin värvid lingi erinevatele olekutele, võtsin ära joone lingi alt, lisasin hoverile veel uue fondi ja teksti suuruse.
  6. pildid – jändasin kohutavalt kaua, et pildid saaksid tabelis normaalselt üksteise järele, mitte kõrvuti. Lõpuks töötas <div>, vist. Seda funktsiooni, et pilt hoveriga läbipaistvaks muutuks ja ennast pööraks, ei saanud üldse tööle.
  7. lisasin mõned pseudoklassid, millega töötlesin teksti ja sektsiooni.

 

Töö ise on siin.

Enesejuhitud elukestev õpe ja selle hindamine

Enesejuhitud õppimine (self-directed learning) -kaasaegne lähenemine õppimisele, kus õppestrateegiate väljatöötamine ning enese motiveerimine nendes sisalduvate eesmärkide saavutamiseks on täielikult õppija ülesanne; õppetegevus ei pruugi toimuda alati üksi, see võib olla kombineeritud õppimise sotsiaalsete vormidega; tihedalt seotud õppimisega läbi erinevate meediavahendite; õpitakse ka seda, kuidas ise õppida (Pata 2014). Enesejuhitud õppimine visualiseeritult (leidsin Taimi Dreieri blogist).

Enesejuhitud õppimine on mõiste, mille abil võib kirjeldada peaaegu iga millestki huvituva inimese tegevust. Kui me hakkame millegi vastu huvi tundma, siis on see ühtlasi käsitletav õpieesmärgina, sellest lähtuvalt kujunevad õpitegevused jne. Osa sellistest tegevustest on isikliku eesmärgiga, ent osa kindlasti seotud professionaalse enesearenguga.

Eesti tööturul ja hariduspõllul arutletakse alatihti kirglikult selle üle, et “paberitega” (st eelkõige ülikoolidiplomiga) töötajad ja oskused ei pruugi käia koos ja kuidas see nii juhtub (põhiliselt muidugi, et kelle süü see on 🙂 ). Samas ei pruugi ka aastatetagune diplom inimese teadmiste ja oskuste kohta eriti midagi öelda. Ometi on inimesed ennast tõenäoliselt arendanud ja professionaalseid oskusi omandanud.

Formaalsete paberite poole püüdlemise asemel või nende kõrval on seega suur hall ala, kus väljastpoolt on väga raske hinnata, mida ja kuidas inimene on õppinud.

Oma õpiteekonna kaardistamine saab muuta sellise mitteformaalse õppimise nähtavaks. Selliseid isikliku õppimise kaardistamise vahendeid on hulgaliselt sotsiaalmeedias (LinkedIn, Twitter, blogid, e-portfooliod, sisu selekteerimise vahendid (content curation tools) jne jne), kus on võimalik oma professionaalset arengut esitleda ja reflekteerida. Samad sotsiaalmeedia vahendid sobivad ka kollaboratiivse õppimise ja organisatsioonisisese teadmusringluse vahendajaks.

Kuidas selliste vahenditega “tõestatud” õppimist hinnata või akrediteerida?

Organisatsioon saab välja mõelda, milliseid oskusi professionaalselt hinnatakse ja kuidas seda on võimalik tõestada. Kui organisatsioon kaardistab oma olemasolevat teadmust ja suunab teadmusloomet, siis selle kaudu kaardistatakse ka organisatsiooni liikmete õpivajadusi (kui puuduvat teadmust). Individuaalne hindamine seevastu on juba keerulisem – juhul kui organisatsioonile vajalike uute teadmiste omandamist ei ole võimalik otseselt kindlaks teha (nt vabavaralisele tarkvarale üleminek (kus võimalik hinnata – saab/ei saa hakkama vajalikul tasemel) vrdl väljundipõhise õppe põhimõtete omandamine – võib olla vaid formaalselt omaks võetud).

Selge on, et ka organisatsiooni liikmena on enesearendamine siiski individuaalne ülesanne ja oma isiklike pädevuse tõestamine sel juhul pigem õppija ülesanne. Kuna ma ei ole kunagi pidanud läbima atesteerimist (küll aga kuulnud hirmsatest mapikuhjadest, mis sellega kaasas käivad), siis arvan, et lihtsaim meetod ongi oma arengu pidev reflekteerimine. Kirjutamine refleksioonivahendina ei sobi kindlasti kõigile ning teatavate oskuste omandamist ongi verbaalsete vahenditega võimatu edastada, samas oma õppimise visualiseerimine (kas või siis teemadena, loeteludena vms), näiteks niimoodi, aitab minu meelest ka oma teadmisi struktureerida.

Mulle meeldib Tiina mõte, et igasugune isiklik areng annab nagunii professionaalsele arengule hoogu juurde ja organisatsiooni arengu aluseks on sisemine kultuur, mis toetab sellist õppimist, mitte aga seda õppimist formaliseerivad vahendid.

Ülesandepüstitus EduFeedris

Kasutatud allikad
Kai Pata loengukonspekt “Enesejuhitud, mitteformaalne ja organisatsiooni õppimine haridustehnoloogiaga”, 2014.

Arvutipõhine testimine

Ülesandepüstitus EduFeedris.

Kasutasin kodutöö tegemiseks programmi Wondershare Quiz Creator.

See on tasuline tarkvara testide tegemiseks (üksiklitsents maksab 170$, akadeemilistele ja mittetulunduslikele organisatsioonidele 100$), prooviversiooni saab tasuta kasutada 30 päeva. Programm töötab ainult Windowsi operatsioonisüsteemidega (XP, 2003, Vista, 7). Kasutamiseks tuleb programm arvutisse installeerida.

Olemas on ka täielikult on-line versioon. Varasemalt on olnud olemas ka Quiz Creator Pro, aga selle müük ja tehniline tugi on lõpetatud (mis oletatavasti ei tähenda head ka teistele versioonidele).

Quiz Creatori välimus sarnaneb Microsoft Office’i programmidele. Sellega on võimalik teha teste (quiz) või küsitlusi (survey). Samuti on võimalik importida MS Wordi või Exceli formaadist juba valmis testi.

Minu meelest on kasutamine suhteliselt lihtne ja intuitiivne. Võib-olla arvan ma seda sellepärast, et pealtnäha midagi untsu ei läinud. 🙂

Testi loomise põhiaken näeb välja selline (siit on näha ka proovitest):

pilt_20

Testi loomine on lihtne. Create a New Quiz ->

Testi seadistused (Quiz Properties):

  • testi info (Quiz information) –testi nimi, autor, tutvustav audio- või meediafail, saab koguda infot kasutajate kohta (sh sätestada, missugust infot küsitakse)
  • testi seaded (Quiz settings) – missugune positiivsete vastuste % tagab läbimise, ajalimiit (testi või iga küsimuse peale), küsimused juhuslikus järjekorras, vastuste näitamine
  • testi tulemused (Quiz results) – tagasiside ja statistika kuvamine
  • küsimuste seaded (Question settings) – punktide arv, tagasiside.
  • muu (Others) – testi salasõnaga kaitsmine, ainult piiratud domeenidest ligipääsu sätestamine, metaandmete lisamine.

Testile küsimuste lisamine (New Question)

Küsimuste liigid on:

    1. True/False – õige/vale
    2. Multiple Choice – valikvastus
    3. Multiple Response – mitmikvastus
    4. Fill in the Blank – täida lünk
    5. Matching – leia paariline
    6. Sequence – leia järgnevus
    7. Word Bank – vastusepank
    8. Click Map – leia kaardilt
    9. Short Essay – lühiessee

Iga küsimuse puhul on võimalik:

a.       muuta teksti kujundust (fonte, suurust)
b.      lisada märkusi, pilte, kropitud ekraanipilte, audiofaile (saab ka sama programmi sees salvestada) ja meediafaile (.flv, .swf, .mp4 ja .mov formaadis)
c.       lisada tagasisidet ning punktide arvu õige ja vale vastuse puhul.
Kiireks navigeerimiseks küsimuste vahel saab kasutada nuppe previous (eelmine) ja next (järgmine) küsimus.

Testi välimust saab valida mallide hulgast (Player Templete) ja lisaks on võimalik muuta väljapakutud värvilahendusi. Samuti on võimalik määrata testivormi suurust (Player Size) ja võimalik lisada testile metaandmeid (Text and Labelling) ja taustamuusika (Sound).

Testi avaldamine (Publish) on võimalik mitmes formaadis

    1. QuizCreatori kodulehe veebikeskkonnas
    2. endavalitud veebikeskkonnas Flashina
    3. õpihaldussüsteemi sisupaketina SCORM1.2, SCORM2004 või AICC formaadis
    4. auto-exe-failina – saab andmekandjale salvestada ja otse sellelt lahendada.
    5. Wordi või Exceli formaadis printimiseks

Tulemuste haldamine (Manage Results)

Tulemusi saab hallata kas Quiz Creatori kodulehe keskkonnas või e-maili kaudu (nõuab kasutajaks registreerimist), kui testid on avaldatud Quiz Creatori kodulehe keskkonnas. Reklaami uskudes peaks saama hallata ka LMSi sees.

On-lineversioon lubab mitmesuguseid analüütilisi vahendeid – automaatne tulemuste jälgimine ja õpiinfo kogumine ja statistikaraportid, mis võimaldavad õppijate testitulemusi jälgida ja teste jooksvalt paremaks muuta.

2. generatsiooni e-õpikud (visioon)

Ülesandepüstitus EduFeedris 5. nädal

Eesti e-õpikute tänane päev ei tundunud esmapilgul väga julgustav ja karta on, et vähemalt osaliselt johtub see just õpiku mõistest, mis sisaldab pikka ajalugu, traditsioone ja implitsiitset arusaamist, mis õpik on, nii et üks pisike e ei saagi suurt muutust kaasa tulla.

Mart Laanpere arvab, et Learnmixi kontekstis tuleks välja mõelda uus mõistete süsteem, kuna olemasolev ei kajasta enam uue õppevara olemust.  Missugune siis võiks see uus, seni veel nimetu õppevara olla?

Kahtlemata tuleks liikuda edasi praegusest vähese interaktiivsusega õpiku mudelist. Ilmselt võiks sellist õppevara olla kõigile vanusegruppidele lasteaiaealistest kuni vanainimesteni, seega peab õppevara arvestama ealiste iseärasustega (pedagoogiline psühholoogia ja usability) ning igasuguse õppevara eesmärk on iseseisva ja ennastjuhtiva õppija koolitamine.

On ka selge, et hajutatud õpikeskkonna süsteem nõuab hoopis teistsugust kooli ja teistsugust õpetajat. Praegused riiklikud õppekavad on tihedalt materjali täis ja kontseptsioon, kus õpieesmärgid on vabad ja võivad muutuda õppijate soovist lähtuvalt, päris hästi ei tööta.

Küll aga peaks loodavad õppevahendid senisest enam arvestama lisaks õppekavale ka õppija õpihuvide ja -eesmärkidega. Kui käsitleda õpiprotsessi õppija isiklike huvide realiseerimisena, siis peaks õppevara kindlasti sisaldama ka personaalse õpikeskkonna ehitamise võimalusi (tööriistu), kus selgemalt oleks võimalik visualiseerida oma teadmiste ja huvide võrgustikku (seoseid) ja õpiteed (näiteks e-portfoolio abil).

Loomulikult peaks õppevara olema -isikliku vahendiga ligipääsetav (vrdl iPadile tehtud rakendused praegu) ja mitte ajaliselt piiratud kasutusega. Lähtudes õpiökosüsteemi printsiipidest peaksid õpivahendid pakkuma võimalust tegutseda loovalt ja jagada teiste õppijatega – ühistest tegevustest (abiks pilvevahendid) tuleneb ühine looming. Õpikeskkonnas toimuvad interaktsioonid õppijate vahel peaksid soodustama õpikogukonna tekkimist. Ilmselt on võimalik ka suhtlemine teiste (õpi- või huvi-)kogukondadega (klasside või gruppidega) avatud sotsiaalmeedia kanalite kaudu (märksõnastamise abil nt blogides, sotsiaalmeedia gruppides, mikroblogides). Kogukonnalise õpitegevuse soodustamiseks peaksid õppematerjalis olema nii etteplaneeritud õpinišid kui ka jagatud õpiniššide tekkimise kohad – õppimiskohad ja –võimalused.

Kindlasti tuleks õppimisel kasutada liitreaalseid keskkondi, see võimaldab kehakogemuslikku lähenemist. Samuti peaksid õppevahendid võimaldama interdistsiplinaarsust.

Oluline osa õppimisest on teadlikkus oma õppimisest ja õpitu reflekteerimine. Õppematerjalid peaksid kindlasti tõstma õppija teadlikkust enese õpiprotsessist ja ka kaasõppijate õppimistegevustest (edukad õpiteed). Reflekteerimisviisid ja –vahendid, mida õppija peaks saama kasutada, on need, mis toetavad enda ja kaasõppijate õppimistegevustest teadlik olemist (nn. mustrite järgimine), mille puhul aitab õpitegevuste dünaamiline visualiseerimine, samuti e-portfoolio ja õpimapi võimalused.

Jõudsin oma nõudmistega päris kaugele ning loomulikult läheb see juba päris kaugele (e-) õpikust, mis nüüd mu alateadvuses ärevalt kaasi lehvitab.

Kasutatud allikad
Kai Pata loengukonspekt “Hajutatud ja kehakogemuslik tunnetus, õpiökosüsteemid”, 2014.

Affordance. Edutech Wiki. 2014

Segadussesattunu vahepostitus

Jäin vahepeal pisut mõttesse. Lotmani kultuurisemiosise ja kultuuritõlke mudeli käsitlus konspektis ütleb, et selleks, et mõista ja kasutada võõrast teadmist teatud kogukonna identiteedi kontekstis, püütakse seda tõlkida selle kogukonna keelde. Sellise tõlkimise käigus aga teadmuse sisu ja tähendus teisenevad ning tulemuseks on uue (tähenduse) loomine interpreteerimisprotsessis. Tõlgendatud teadmus omandab uues kogukonnas teise tähenduse kui vanas kogukonnas ja võib olla loovuse allikaks ning ideede tõukejõuks nii indiviididele kui ka kogukondadele tervikuna.

Minus tekib aga küsimus, et kas selliste tõlkeprotsesside käigus ei lähe (mõnikord, tihtipeale) kaduma midagi olulist ning interdistsiplinaarse üksteisemõistmise asemel tekib olukord, kus samu mõisteid on kasutatakse nii, et igasugune mõistmine on välistatud?
Saan aru, et konspektis mõeldakse seda, et tõlkijateks on indiviidid, kes kuuluvad mõlemasse kogukonda, ent selline kontseptsioonide ülekandmine distsipliinide vahel tekitab tähenduste limbo, kus ühisosa asemel suurenevad erisused. Vt nt psühholoogid ja sotsioloogid.  Või siis võrdle kooperatiivsuse ja kollaboratsiooni käsitlust konspektis selle artikliga.