Daily Archives: 23. okt. 2013

Personaalsed õpikeskkonnad

Personaalsed õpikeskkonnad on uus lähenemine tehnoloogia kasutamisele õpiolukorras, metoodika, milles õppimisprotsessi juhib õpilane. „Personaalse keskkonna loomisega kaasneb kontroll oma keskkonna ja õppeprotsessi üle, vastutuse võtmine oma õppimise eest.“ (Tiigriraamat).

Õppijad ei ole ühesugused, lisaks sellele, et õppimise viisid ja mentaalsed protsessid on isesugused, erinevad ka eelteadmised ja huvi teema vastu, motivatsiooni tekitamise ja hoidmise viisid, ehk siis kõik see, mis muudab õppimise edukaks. Olen veendunud, et eduka õppimise aluseks on enese kui õppija teadvustamine ja ennastjuhtiv käitumine õppeprotsessis.

Elus toimub õppimine sageli häda sunnil, mingit silmaganähtavat eesmärki saavutada püüdes ning teadmisi kogume katse-eksituse meetodil enamasti juba olemasolevasse struktuuri lisaks (Siemens ütleb: “topping up what we know”).

Formaalse õppimise käigus on paratamatu, et sageli pole õpilasel sobivat taustsüsteemi (või oskust omandatavat struktuuri paigutada) või siis jääb talle segaseks, milleks just parasjagu õpitavat vaja on (enese vajadustega seostamine), ja eksimiseks aega ja ruumi ei ole. Sellega seoses tõuseb kognitiivne ärevus ning õppimisest saab sooritussport, milles võidavad vastupidavamad (ja targemad).

Ideaalsetes tingimustes võib personaalse õpikeskkonna loomine aidata defineerida õpilasel ennast õppijana (sobilike vahendite valik), sundida piiritlema oma huvisid, defineerima eesmärke ja võtma vastutust, võimaldab leida mõttekaaslasi (sotsiaalne mõõt) ja olla loominguline – kõike seda samamoodi vajaduse sunnil nagu päriseluski.

Niisiis tundub mulle loomulik, et „õpitegevuste täielik planeerimine ja struktureerimine õppija jaoks õpetaja poolt on mõeldamatu“ (Tiigriraamat). Ometi paljud õpisüsteemid vähemalt proovivad seda teha ning õpilased läbivad need kursused enamasti edukalt (kui ka juhtub nii, et sealt edaspidiseks midagi kaasa ei võta pärast eksami sooritamist). Nõudmised on paigas, ülesanded ette antud (õpetaja -> õpik/õpihaldussüsteem -> test -> hinne) ning pärast võib kõik unustada (näiteks sobib matemaatikakonspektide sümboolne põletamine pärast lõpueksamit J). See tähendab, kui õpilane ei suuda hetkel aduda õppeaine vajalikkust, siis saab ta selle läbitud minimaalse vaimse pingutusega, seda oma teadmiste struktuuri tegelikult haakimata. Kui hiljem mingil põhjusel tekib huvi, pole enam materjale ning kõike tuleb otsast alustada.

Personaalse õpikeskkonna kese on õppija ise ning õpikeskkond kujundatakse vastavuses õppija eesmärkide ja vajadustega. Oluline on vastata õppija õpikeskkonnaga seotud ootustele – õpilasel on olemas mentaalsed mudelid, ettekujutused, mismoodi õppimine toimub. Kui õppetegevus ja –vahendid erinevad õppija ootustest olulisel määral, on reaalse õpisituatsiooni tekkimine palju keerulisem ning vajab lisamotiveerimist või -põhjendusi. Õppija kaasamine õpisituatsiooni loomisse ning modifitseerimisse aitab õppijal tajuda end õppeprotsessi juhina ning õppeprotsessi kui tervikut. Sinna hulka kuulub ka võimalus keskkonna kohandada vastavalt enda vajadustele ning õpitegevuste organiseerimine. Sellest lähtuvalt on sisemise sunnita (pindmine) õppimine sedasorti vabades keskkondades palju raskem.

„(K)onstruktivistlikes õpikeskkondades on oluline, et õpikeskkond võimaldaks luua uusi tähendusi, suhelda ja töötada koos teiste õppijatega, jagada informatsiooni, saavutada ühtekuuluvustunne, kehtestada koostööks vajalikke reegleid ja võtta omaks uusi rolle“ (Tiigriraamat). Loengute ja kinniste õpikeskkondade puhul jääb kaaslastega suhtlemine niikuinii piiratuks – kas on selleks õppejõu poolt määratud aeg/koht või toimub see juhuslikult (Eesti kontekstis siis ka pigem üksteist tundvate õppijate vahel). Ka õppimine jääb õpetaja ja õppija vahele (halvemal juhul on see lihtsalt õpetaja=hinde jaoks õppimine).

Suur osa õppimisprotsessist toimub kommunikatsioonis ning avatud õpikeskkondades vahetub üks-ühele kommunikatsiooni välja üks-paljudele. Materjalide avalikkus lisab eneseväljendusele sotsiaalse kontrolli aspekti.

Personaalsed õpikeskkonnad on võimalikuks teinud nn sotsiaalne revolutsioon internetis – väheste loodud info kasutamise asemel on veeb nüüd tööriist info kogumiseks, kombineerimiseks, loomiseks ja jagamiseks. Ühtlasi peegeldab see nõnda õppija isiksust, tema eelistusi, huvisid ja teadmisi. Erinevad vaatenurgad, mida pakuvad kaasõppijad, võimaldavad käsitleda probleeme mitmetahulisemalt.

Personaalse õpikeskkonna loojana on initsiatiiv igal juhul õppija käes ning olemasolevad õpikeskkonnad ja õppevahendid on „tööriistakast“, mille abil tema oma teadmist omandab ja loob. Keskkonna organiseerimise kaudu ta ühtlasi juba kujundab oma teadmisi. Lisandub veel kuulumine õpikogukondadesse ja sotsiaalsetesse võrgustikkudesse.

Lugesin läbi mõned väljapakutud artiklid, aga päriselt selgeks ei saanud, missugused täpselt võiksid olla eduka õppimise personaalsed keskkonnad, missugust tehnoloogiat on vaja, mis töötab paremini. Selge on, et inimesed lähtuvad oma isiklikest vajadustest ja kombineerivad – samas nõuab see teadlikkust erinevatest vahenditest ning nende oma vajadustele vastavaks konfigureerimise oskust. Arvan, et enamik inimesi siiski ei proovi läbi mitmeid vahendeid, pigem jäädakse esimese (või teise) valiku juurde ning siis kiristatakse vaikselt hambaid, kui see ei vasta tegelikule vajadusele.

Oluline aspekt personaalse õpikeskkonna juures on eneserefleksioon. Keskkond soodustab mõtisklemist oma personaalse õpitee üle (mida ja milleks – personaalne teadmiste väli; kuidas – e-õpioskused sh ajahaldus). Ka õpetamise juures suureneb õpioskuste õpetamise osatähtsus (iseseisva õppija kujundamine) ja spetsiifilisemalt just e-õppes tähtsustuvate oskustega tegelemine (allikakriitika, autoriõigused). Nende oskuste puudulikkus võib tähendada aga suuremat segadust ning raskemat õpiprotsessi kui formaalses õppes.

Tehnoloogia ja kasutaja areng on vastastikuses sõltuvuses ning veeb kui keskkond pidevas muutumises. Nii on inimesed, kes kujundavad oma personaalset õpikeskkonda just need, kes teavad pisut paremini, missugune see keskkond peaks olema ning õppevahendite areng toimub samm-sammult.